30 jaanuar, Bagan

Popa mägi

Eile panin veits juuti, kui rääkisin hotelli omanikuga toa hinnast. Et oma piinlikkust heastada, ostsime temalt tripi Popa mäkke. 10000 kyatti(7€) moll. Mt. Popast suurem vaatamisväärsus oli mäeni viiv kerjuste allee. Iga 50 meetri tagant oli mingi inimene, kes lehvitas turistidele ja lunis raha. Turistid viskasid neile liikuvate autode akendest raha ja maiustusi, see oli nii sürr, et ma pidin ennast näpistama, korraks tuli nuttki kurku. Teepeal käisime ka kohalikus samakatehases, pakuti nii meega kui ka ilma, kangus 40 kraadi, mina marki ei vaheta :) Mingi loomapiinamine oli ka, härg tegi mingeid ringe, et purustada mingeid pähkleid, et kohalikud mehed saaksid samakat ajada. Mt Popa oli ise ..... 770astet treppe, kus iga astme peal oli harjaga mees ja lunis cleaning donationi :) tramaeivoi :) Üleval olid mitmed templid ja vaade nimega ,,kiid teadis rääkida''. Mäe olid üle võtnud eriti ülbed ahvid, kes varastasid inimeste taskust asju. Mäest alla tagasi Bagani ja läheme vanade templite vahele tuiama. Neid on siin tuhandeid. Leidsime kõrgema templi , kust avanes vaade, mis jääb mällu igaveseks- tänase päeva tipphetk.

Päeva tipphetk

Päike hakkas juba loojuma, vedelmuna penoga oli jäetud Popa treppidele. Kere oli väga hele. Sadasime sisse esimesse restosse, kus kehtisid küll turistihinnad aga nälg teeb ju pimedaks :) toidud olid super. Teel guesthousi otsisin poest 12 aastast rummi, mida olin näinud Yangonis. Otsitut ei leidnud aga eksportkvaliteedi sorkasin endale seljakotti küll. Ja nüüd tuttu*

Suuremate annetajate nimed lähevad autahvlile

Ülbe ahv

29 jaanuar, Bagan

Ratastega templite vahel tsillimas

Hommikusöögiks juba tuttavaks saanud lõdi muna penoplastiga kõhus, võtsime hotelli eest rattad (1000 kyatti(0.7€) tk) ja läksime avastama Unesco maailmapärandit- tuhandeid vanu templeid, laiumas üle põldude. Vaated olid vägevad . Nüüsis ainult tatt, mis ühtlase joana ninast väljus ( Inle lakest kaasavõetud suveniir :). New Baganis tegime supervaatega restos teed (kondentspiim+must tee) ja 1000 aastase muna salati. Ettekandja õpetas mulle mõne kohaliku väljendi, mille me koos püüdlikult minu Cati lugesime. Teel " guesthoussi not hotelli tagasi (sisenali:), käisime läbi kohalikult turult, et soetada nööri. Kõik on veel hästi, see on vaid pesu kuivatamiseks. Nööriostmisest sai komöödia ühes vaatuses  - need neetud jalad ja meetrid:)

Sadasime suvasse söögikasse sisse, seal pakuti traditsioonilist Birma curryt, olime paremat saanud aga noh ei virise  :) Jalad valusad, tuttu ära*!

Tuhandeaastane munasalat

Baganis on tuhandeid vanu templeid

28 jaanuar, Mandalay - Bagan

Tiigipuust sild Mandalays

Kuna õhtul oli plaanis edasi liikuda Bagani, siis tegime seljakotireisija kiirreageerimist. Võtsime oma hotelli eest pooleks päevaks mopi ja külastasime 1,2 km pikkust tiigipuust silda ja kõhnavõitu Budat. Otsus Maps Me kodus alla tõmmata on ära tasunud ennast kuhjaga. Sild oli vägev, kuigi turistilõks ja suur 30 meetri kõrgune kõhna Buda oli ka teistele Budadele vahelduseks päris hea :) Tiigipuust sild oli ka esimene koht, kus müüdi suveniire tutistidele. Tripilt tagasi, tegime maitsvad söögid koos suurte õlledega kokku 4.5 euri. Bussifirma pick upis meid hotelli eest peale. Mingi traditsiooniline tagant lahtine kastikas. Lasi linnavahel 140 km/h. No kastis oli 6g( tsentrifugaaljõud) vähemalt, Enel olid silmamunad peast 3 cm kaugusel. Tegin ruttu selfi ja tuvastasin endal samad sümtomid. Lõpuks bussi peal ja 7 tunni pärast olimegi juba Baganis. Vahepeal ei saanud aru, kas sõidame bussiga või rongiga. Buss sõitis üle jõe mööda rauteed:) Baganis meil ööbimist polnud. Mängisime LP-le. Asi lahenes lihtsamalt, kui arvata oskasime. Reisisaatja küsis, mis on meie eelarve ühe öö kohta ja viskas meid hotelli ette maha. Eden Guesthous not hotel :) kuuri hind 22 usd. Reisisaatja selgitas meile viisakalt, et hotellide hinnad algavad 50 usd, meie eelarvega saab ainult külalistemaja :), jälle targem :) Tegime õllekas ühed teed. Panin menüüs näpu suvasse kohta ja meile serveeriti spagette märja jahuga. Enele ei maitsenud, sõin viisakusest lõpuni. Tuttu ära!

Kõhna Buda

27 jaanuar, Inle lake - Mandalay

Barbikohvikus söömas

Buss oli sõitnud täpselt kümme tundi, kui jõudsime Mandalaysse. Bussijaamast hotellideni oli u 10 km. Jalutasime kotid seljas läbi ärkava linna. Enne seda tõmbasime bussijaama lähedal asuvas kohvikus sisse kondentspiimaga tee ja taignapallid kõharohuga (Hiina). 5 km eemal andis kõhust tulev korin, märku hiina hommikusöögi soolipuhastavast raviomadusest. Seistes keset öist linna, tippides varvaste ja kandadega 360 kraadiseid pöördeid, kalkuleerides peas vahemaid ja reaalset võimalusi, nägin eemal pirukaid küpsetavat tädi, kelle poole ma lühikeste sammudega liikuma hakkasin. Tädi oli lahke ja lubas kasutada oma väliköök-kodu wc. Tänulikkusest pirukatädi vastu jätan ma kirjeldamata sitamaja interjööri. Jõudsime hotelli, mida soovitas meile üks taksojuht  - Garden hotel, 18 usd tuba , tuba oli tipp topp. Kohe lasti tuppa ei mingit kella kaheteistkümneni ootamist. Bussis loksumisest oli korralik unevõlg. Tussud puhtaks ja magasime neli tundi magusat und. keskpäevaks olime juba väljas linnaga tutvumas. Hommikust käisime söömas Barbikohvikus (väikeste roosade toolite ja laudadega toidukoht), maitsvad puuviljakokteilid ja praeriis aitasid seekord hädast välja.Tegime linnas olevale kindlusele tiiru peale. Vallikraavi ümbritsevat idülli nautides, lähenes meile seljatagant rattaga hindu näojoontega poiss, kes pani Enele laksaki laia käega mööda tagumikku. Näitasin kutile rusikat, kiimakott mulle võlgu ei jäänud ja näitas keskmist näppu, siis tõusis sadulasse ja kadus uttu. Nojah see on lõiv mis tuleb maksta kui kaunitariga reisida :) Käisime mäe otsas olevas templis, kuhu läbimiseks tuli võtta tuhandeid trepiastmeid. Vaatemängu, kui valgus linnakohalt lahkub, olid tulnud nautima nii kohalikud kui ka turistid. Maailma kõige suuremat raamatut käisime ka vaatamas. See oli väikestest templitest koosnev väli, iga templi sees oli üks lehekülg pühast raamatust. Õhtul sõime tänaval rotisi, kohta oli maininud ka LP ja see kajastus ka hindades. Tuttu ära*

Tempelraamat Mandalays

Vallikraav Mandalays

26 jaanuar, Kalaw - Inle lake

Bussijaama dispetšer

Hommikul kell 7 tõmbasime kohaliku bussiga Inle lake lähedal asuvasse linna Ngaungshwesse. Päris linna see buss ei sõitnudki, edasi sõitsime ühistransporditeenust pakkuva kastikaga. Kastikas tegi enne linna väikese peatuse, kus tuli tasuda 10 usd turistimaksu. Linnas olid bussipeatuses juba paaditrippe müüvad agendid vastas ja edasi kulges kõik nagu turistilõksudele omane. Plaanisime  Inle lakes aega raisata minimaalselt, järvetripp ära ja kohe õhtul ööbussiga edasi Mandalaysse. Tegime paadidiili ära ja mõtlesime agenti veel ära kasutada bussipiletite soetamisel. Agent viis meid esimese bussipileteid müüva putka juurde, seal käis vilgas elu. Piletimüüjal polnud aega meist välja teha. Pika pinnimise peale saime teada pileti hinna -14 000 kyatti(10€). Bussipiletite hindadel pole mingit loogikat, kahe tunnise ja kaheteistkümne tunnise sõidu eest küsitakse sama hinda. Paadiagendilt, küsides, et kas veel mõni buss läheb, läksime risti üle tee ja soetasime bussipiletid poole odavamalt 7000 kyatti(5€):) No jah, küsija suupihta ju ei lööda.

Paat maksis 20 000 kyatti (14€). LP rääkis enam-vähem sama keelt. Paadimees rääkis meile suht tundmatus keeles ja iga lalina peale me noogutasime talle naeratades. Esimesse peatuspunkti jõudes oli selge, et tegemist on tüüpilise turistilõksuga. Mängisime kaasa ja oli vahelduseks päris mõnus lõks. Tassitakse turiste mööda järvel asuvaid workshoppe. Järve kaldapealsed olid jaotatud küladeks, mis ulatusid pikalt vette välja. Mõnes külas tehti sigareid, teises jälle päikesevarjusid, kolmandas hoopiski paate. Pika kaelaga naised (vasest vedrudega on kaelad pikaks venitatud) kudusid vaipu. Toidukohas, mis asus järvel oli menüü, milles hindu ei olnud. Tellisime toidud ära ja jälgisime teiste turistide ilmeid. Kui nad olid arve saanud,  venis kõigil nägu pikaks. Oli selge, et siit tuleb kirves. Tegime Enega pildi, kus olime üllatunud nägudega ja otsustasime seda pilti ettekandjale näidata peale arve saamist :)Tagasiteel külastasime järvel asuvat pagodat. Järvele on tehtud ujuvad tomatite ja kurkide peenrad.  Sigareid sai ka tehtud :) tõmbasime mõlemad alla :) Pea käis ringi, kahtlaselt tuttav tunne oli kuigi viimasest mahvist on juba 11 aastat möödas:).Paaditripp tehtud jalutasime tiiru linnas. Kokkuvõtvalt võib Inle lake kohta öelda seda, et see on ilmekas näide kuidas turistid on ühe ilusa ja kauni linna ära kommertskeskuseks muutnud. Ootasime bussi , sigakülm oli. Tukkusin* kohalikus kõrtsus külmarohuks sosku tühja kõhu peale sisse. Võttis kenasti kõikuma :) Laevasõidust olid jalad ja käed läbi külmunud ja tatti voolas ojadena. Kohalikud ei kannata üldse bussisõitu, käib pidevalt korralik okseralli. Aa bussis tegid kohalikud suitsu ka, tra küll. Bussis meie taga istus munk. Ene ärkas öösel sellepeale ülesse, et munk oli jala istmetevahelt läbi surunud ja kidistas Ene ribisi. Ene muudkui surus padjaga jalga tagasi aga munk muudkui jätkas kabistamistehnikat. Keerasin ümber ja vaatasin mungale kurjalt silma, sellepeale ta ehmatas ja tõmbas välkkiirelt jala sissetopitud praost välja. Kui veri ikka peast ära jookseb, siis ei kaitse selle eest ka mungarüü.Täna tuttu ei läinudki.

Inle lake

Pika kaelaga naised

25 jaanuar, Thazi - Kalaw

Radiaatotori jahutus mägedes

Hotellivend ütles, et sõidu eest Kalawi üle 5000kyatti (3,3€) nägu ärge makske. Shared taxi läks otse hotelli eest ja seal kohtusime esimese tõsiseltvõetava agendiga, kes hakkas numbreid kosmosest võtma, tundus mingi Gagarini vana semu olevat. Eelnevatele kogemustele tuginedes, panime agendi paika ja soetasime piletid eelnevalt mainitud hinnaga. Myanmaris bussiga sõites on kindlad kaks asja, enne tankima ei minda, kui buss on rahvast täis :), teiseks tuleb kohustuslik peatus bussijuhile beetlipähklimaiuse soetamiseks.  6 tundi mägist teed ja sipsti Kalawis olimegi. Reisi keskel oli ka kohustuslik pissipeatus teeäärses toidukohas. Nii kui auto söögikoha ees seisma jäi , lasi söögikoha poolt palgatud töötaja auto jahutusradika ja pidurid külma veega üle. Mägedes sõitmine paneb siin autod proovile. Kalawi on väike mägilinnake, kus inimesed käivad plätudega ja seljas on kasukad. Kliima on siin nagu mägedes ikka, kui päike väljas, kütab nii, et kael on märg. Kui päkest ei ole, tahavad külmad tuuleiilid varbad ära võtta. LP ütles, et Golden Lily Inn mahub meie eelarvesse ja toa hind 19000 kyatti(13€). Toas olevad vatitekid rääkisid arusaadavas keeles. Tuleb külm öö. Küünarnukileigele tuginedes võib öelda, et väljas oli 8 kraadi  SOOJA. Linn on 1500 m merepinnast kõrgemal.Hotelli staff sakkis täiega, tahtsin kohvi jaoks sooja vett ja mutt ütles mulle, et ta ei viitsi teha . Käisime mägedes tuiamas, kuigi linna kohal oli kerge uduloor, olid vaated vägevad. Linna jalutasime risti-põiki läbi. Õhtuti, enne päikeseloojangut, tulevad inimesed tänavale tuulelohesi lennutama. Seda teevad, nii noored kui ka vanad. Natuke koomiline on vaadata 50 aastast  meest, suits üleskeeratud suunurgas rippumas, lohet sikutamas. Loheetendus vaadatud, astusime sisse pagarärisse, kust ostsime prooviks kaks pirukat- kanapiruka ja banaanipiruka . Kanapirukale olid ka banaaniviilud sisse pandud, pole hullu :) Kobisime voodisse ja lappisime kõik tekid peale. Väljas hakkas sadama, olin mõtetes nendega, kes valisid Inle lakeni minemiseks kolmepäevase jalgsimatka.  Nüüd tuttu* ära aga rummi asemel oli kaasa võetud vanakas  :)

Mägedes tuiamas

24 jaanuar, Taungoo - Thazi

Liiklus on Thazis tihe

Hotellist saadud info sundis meid hommikul kell 7 ratastega rongijaama väntama. Rongipiletid pidid olema nagu soojad saiad ja soovitati hommikul kindlasti ära osta. Otsustasime jätta kummitustelinna Nawpitaw vahele ja hakata sättima suunda Inle lake poole. Ühe ööpäevaga seda otsa ära ei sõida ja sellest lähtuvalt sai rongipiletid võetud Thazise, mis poolitab meie sihtkohta minevat teed. Rong tegi 10 tundi ratahh tsatsatatahh  ja Thazi linnatuled juba särasid. Sihtkohaks Thazi ja ööbimiskohaks Moonlight hotel, 18000 kyatti (13€) Thazi- kena väike linn, hotelli peremees kiitis mu muskleid ja ütles, et tal paps oli ka kõva vend :). Kuuridesse ( soomepapist seintega eraldatud magamiskohad) viiv koridor oli Rambo pilte täis - õhus oli raua ja higi lõhna. Õhtul käisime kohalikus templis palveid kuulamas. Siis suri linn järsku välja, meie ka magama*.

Moonlight Guesthouse