22 jaanuar, Yangon - Taungoo

Yangoni raudteemuuseum

Penokarbist kolm pirukat kõhtu meelitatud, sikutasime kotid selga ja tatsasime 4 km eemale rongijaama. Rongijaamas ringi vaadates tekkis tunne, et oleme raudteemuuseumis. Muuseumitöötajalt saime kinnituse, et meie rong Taungoosse  väljub kolmandalt platvormilt kell kümme. Tundus siiski õige koht olevat. Turistidile müüakse piletid automaatselt nn upper klassi. Madalamas klassis sõitjad reisivad puupinkidel, upperklassis on mugavad istmed. Meie vastu istusid sakslastest paar. Tundus, et mees polnud palju Aasias reisinud, enne kui rong jõudis liikuma hakata tegi Hanz 143 pilti koertest, kes tuulasid prügis, sealt toitu otsides. Enda kogemustele toetudes raugeb selline eufooria umbes nädalaga. Rongil aknaid ees ei olnud ja sealt oli mõnus mööduvaid maastikke jälgida. Inimesed elavad oma igapäevast elu, kes künnab härjaga põldu, kes karjatab kitsi. Pidevalt veab vagunid tossu täis, rööbastevahelist ala ei viitsita niita, see pannakse lihtsalt põlema. Pea aknast välja pannes avaneb pilt, kus rong kihutab põlevatel rööbastel. Pidev üles-alla hüplemine ja rongirataste ning rööbaste koostööst sündinud heli( ta tah ta tah ratatatah) tekitab tunde nagu oleksime mingis räpivideos. 8 tunnisest räpivideost oli sujuvalt saanud kümnene ja kohale me jõudsimegi. Rongijaamas olid triksavennad juba äksi täis. Hotelli nime kuuldes öeldi 2000kyati (1,3€) ja sõit võis alata. Ene istus triksamehe taha ja mina nn külgkorvi istmele, seljaga sõidusuunas. Istme raam oli nii väike, et täissöönud eurooplase tagusment istme vahele ära ei mahtunud. Imiteerisin kuidagi istumisasendit ja meie reisipagas lapiti mulle sülle. Esimesest suuremast august läbi sõites andsid istme küljeraamid järgi ja ma vajusin istmele. Üks oli kindel, omal jõul ma siit enam välja ei saa. Hotelli nimi on Myanmar Beauty Hotel II. Hotellis võeti meid vastu nagu kuningaid ja tuba oli tip top. Koha omanik oli keegi doktor ja vana juba oskas õigetele nuppudele vajutada. Kere oli hele ja jalutasime ööpimeduses linna. LP oli linna kirjeldanud kui kohalike rekkameeste peatuspaika. Kõht oli nii tühi, et valisime esimese koha, kus pakuti süüa. Kümned alumiiniumpotid olid tundmatut toidukraami täis. Näitasime näpuga suule, lapsettekandja noogutas kohmetult naeratades ja hakkas meile lugematul arvul väikeseid kausikesi hõrkude roogadega lauda vedama. Sinna kõrvale toodi veel pesukausiga riisi. Toidud olid jälle kõik ülimaitsvad, kõrvalistuvatel rekkameestel oli söömisrütm häiritud, valged olid majas. Pidevalt pealtvaatajate hingeõhku tajudes, panime suuremjaolt kõik toidu pintslisse. Arve saime ka 1,2 € no jah:) Vedasime ennast kotile ära, kõrvus käis ikka veel t ah ta tah ratatatah.Täna tuttu* ei läinudki :) või kui siis ainult sõna otseses mõttes :)

Upperklassis on mõnus end kerra tõmmata