Laupäev, 27. veebruar 2016

4 veebruar, Hpa an - Malawmine




Laudpõrandaga buss
Kuna pidevalt on käinud üks pidev andmine, mõtlesime täna võtta veidi rahulikumalt. Seda võimaldas ka järgmise sihtkoha Malawmine lähedus ja rohked transpordivõimalused. Kaua magamisest ei tulnud midagi välja, iga hommikune varajane ärkamine on tekitanud režiimi. Mis siis ikka, mäevaatega moosisai sisse, kotid kokku ja jälle teele. Teel bussijaama ostsime eile järgi proovitud küüslaugupähkleid, mida on hea õlle kõrvale nosida. Kõikide siiani külastatud linnadel on olnud bussijaamad linnast väljas. See oleks nagu mingi kartellikokkulepe triksavendade ja bussifirmade vahel. Hpa an oli seekord erand.
Viis mintsa kottidega sika-saka tänavaidpidi ja bussikas juba paistis. Buss ise oli aus, iga transpordimuuseumi unistus. Bussi põrandaks olid lauast plangud, mis olid pekstud sajaste naeltega kuidagi bussi karkassi. Esimest käiku tõmbas bussijuht sisse koos reisisaatjaga ( sell, kes müüb bussis pileteid ja karjub peatustes kuhu teel ollakse. Numbreid bussidel pole ja loodan, et ei tulegi. Muidu ootaks Birma bussikoperatiive suur koondamislaine.) Tagareas istusid kuuel kohal seitse kohaliku klemmi, kõigil suitsud risti hambus. Õnneks puudusid bussil aknad. Igal asjal on põhjus ja isegi seitsmekesi kuuel istmel olemises, kuigi bussis on veel vabu kohti. Minimaalse vedrustusega bussis muutub kehadevaheline liikumine minimaalseks, kui kehad on ilusasti üksteise vastas, MOTT. :) Peale poolt tundi sõitu, märkasime, et bussis on ka kineskoobiga telekas mis oli jõhkraid võtteid kasutades kinnitatud bussi seinale. Millal see viimati pildi ette võttis, ei julge ennustama hakata.
Bussi astudes oli juba selge, et ühe jutiga me küll seda vahemaad ära ei sõida. Esimene peatus ei lasknud ennast kaua oodata. Ainuke näiduk, mis bussi armatuuris töötas andis märku, et õlisurve on läinud. Bussijuht keeras tee äärde, andis vilunud liigutusega reisisaatjale 17 numbriga tähistatud lehtvõtme ja uue ventiili ( vist selle mootori tüüpviga :) ning see sukeldus mootorisse. Peeglist üksteisele vilunult käemärke näidates ja pidevalt gaasiga mängides, taastati bussi liikumisvõime. Eelnevalt kirjeldatud protsessi viidi läbi veel mitmed korrad, enne kui Malawminesse jõudsime. Ah jaa bussipilet 1000 kyatti(0.66€)per kärss. Malawmine bussikast ööbimiskohta näitas Maps Me 2,5 km ja otsustasime selle trenni mõttes jala ära visata. Maps Me on muidu tore vidin aga vahest paneb ikka niimoodi villast, et......... Ja nii seekordki. Suunas meid kellegi hoovi, tatsasime ausa näoga ühe venna hoovi sisse ja tema küsimusele, kuhu me siit minna soovime, vastasime to city. Lahkelt naeratades, ja käega meile keerulist marsuuti joonistades otsustasime võtta mopitakso. Mopitaksovennad on su mõtetelugejad, pole jõudnud veel ringigi vaadata ja juba oli kaks pilli ees. Sihtkohta kuuldes vastuseks 1000 kyatti(0,66€) per person saades, hüppasime oma suutre kottidega mopi tagaistmele ja alustasime sõitu hotelli. Vennad lihtsalt kulgesid läbi kaootilise liikluse. Hotelli jõudes tänasime oma sohvreid proffesionaalse koostöö eest ja ulatasime neile soovitud tasu. Hotelliks oli Malawmines “Sandalwood”, selle bookisin läbi FB. Kuigi hind oli meie eelarvest veidi väljas, 35000 kyati(25€) per night, oli tuba seda väärt. Kotid tuppa ja linnaga tutvuma. Võtsime ette LP pakutud jalutuskäigu, mis sisaldas vaatamisväärsusi koloniaalajast ja imeilusat vaadet linnale linna kõrgeimast templist. Linnas tähistatakse mingi tähtsa munga sünnipäeva ja möll on korralik. Täna tasus jälle ärgata, jõel sõitis reivipaat, millest tulevad detsibellid teevad kadedaks iga rockkontserdi korraldaja. Reivipaat pani ees ja tavalised paadid järgi. Kõikides paatides käis selline tants, et anna olla. No jah, kui munga sünna siis munga sünna. Sõime ka mingit vilja, mille nime jätan siinkohal hääldamata. Selline kõva suure sarapuupähkli näojoontega vili. Peale vilja  minutilist kinzalliga töötlemist, tulid sealt seest välja vutimuna suurused tükid, mis pakiti meile kilekotti. Et mitte ennast lolliks teha, jalutasime enne vilja proovimist müügikohast eemale. Viskasin ühe tüki tundmatut vilja suhu ja seal käis plaks - suu oli magusamaitselist mahla täis. Saaagu seelle vilja nimeks mahlapauk aamen :). Päike keevitas teravalt, ei aita isegi varjus käimine. Hotellitoas külmad “ Myanmarid” ja Hpa anist kaasaostetud käsitööpähklid :) jahutasid mõnusalt maha. Pidevalt käib üks sujuv reisiplaanide tegemine. Tänaseks võin julgelt öelda, et oleme täiskohaga seljakotireisijad ja oleme selle üle uhked. Õhtust sõime kohalikus jõeäärses hängikas, kuhu tullakse peale tööpäeva õlleklaasi taha lõõgastuma. Kered olid suht heledad, tegime mitu ühe eurost praadi.
Kered täis, tuttu ära*, päevaseid sündmusi praadides.
Koloniaalarhitektuur Malawmines

Mopitaksomehed, kes loevad mõtteid

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar