Laupäev, 27. veebruar 2016

9 veebruar, Myeik - Kawthoung

Kodutu kits otsib omanikku

Hommikul ärgates takseerisin kankatorusid ja pilt oli selge-torudel ei olnud kusagil ühtegi haisulukku ja kuna meie tuba oli kõige ülemisel korrusel, tuulutasime ära kogu püstaku kanka:) No jah... Tänaseks plaaniks panime uurida edasiste transpordivõimaluse kohta. LP ütleb, et võõramaalastel ei ole lubatud bussidega lõunas sõita. Seega tegime endale esimeseks valikuks läbida vahemaa Myeik  - Kawhtoung laevaga, et saaks imetleda ilusaid saari ja suurepärast rannikut. Sadamasse jõudes selgus, et laevad ei ole käinud enam mitu nädalat, kuna ilm on halb. Jäi veel üle lennuk. Kõndisime lennupiletite kupeldamisega tegelevasse firmasse asja uurima.  Seal selgus, et õnneks on hiljuti  hakatud ka välismaalasi kohalikesse bussidesse lubama. Lennupileti hind oli 65 usd ja bussipilet oli 15 usd. Siiani olime hoidnud madalat profiili ja otsustasime bussi kasuks. Soetasime piletid ainukesele õhtul väljuvale bussile. Tripi kestvuse kohta olime saanud neljast erinevast allikast 20 tundi. Kuna kaardil oli kahe linna vahel punktiirjoon, polnud ka miskit imeks panna. Käisime linnaga tutvumas ja uurimas trippide kohta lähedal asuvatele saartele. Hinnad meeletud, 7 tunnine trip lähisaartele 130 usd. Brožüüri lehitsedes, ei suutnud ennast kuidagi motiveerida seda tuusikut soetama. Tuiasime linna jala läbi. Võrreldes teiste sarnaste linnadega oli vahe märgata. Linnas pulbitses elu ja saab aina rohkem paralleele tuua Taiga. Linna kõige kõrgemale kohale oli tehtud pagoda ja sealt sai imetleda linna panoraami. Linnas oli ka nn supermarket, kust on hea kaupade reaalseid hindu takseerida. Hindu takseerides soetasime taskulambile uued patareid ja viskasime korvi ka paar jätsi. Mida rohkem lõunasse, seda vähem päike meile halastab. Teine teiselpool teed jäätiseid limpsides, nägin Enele järgi jooksmas ühte kodutut poissi. Ene võttis kotist raha ja ulatas selle talle. Poiss lükkas raha kõrvale ja näitas näpuga jäätisele. Ene loobus oma maiusest ja poiss kugistas selle endale hetkega kurku, ise erutusele omaseid häälitsusi tehes........ No jahhh. 300m eemal uuris kõhna birma vanamees, kust riigist ka ollakse. Vastuseks saades Estonia, läks papil suu kõrvuni ja surus oma kondised käed meile pihku. Tema elunäinud silmades oli selline siirus, millele tagantjärgi mõeldes silmad vett täis valguvad. Musikaalsete kõrvadega vanaisa oli kohanud täpselt sama kohapeal kaks kuud tagasi kahte eestlast, nojahh. Loivasime hotelli ja loputasime oma higised näod hotelli repsectioni peldikus puhtaks. Tuimestasime oma meeled külma õllega ja kokkulepitud ajaks oli meil hotelli ees mopimees, kes meid ükshaaval paar kilomeetrit eemale bussi peale vedas. Buss ise oli lahtiste akendega ront, mis kolises ja logises igast otsast. Kuna reis tuleb pikk, tegin tutvust meie kõrval istuva perega. Mehe nimi oli Hjuylu, 30 aastane mees, kes oli ülikoolis õppinud keemiat. Seal tutvus ta oma 35 aastase naise Shyjeiga, kes samas ülikoolis õppis füüsikat. Hjuylu tegeles kõigega, ostis müüs ja kahetses, ühesõnaga hunt kriimsilm. Põhiline sissetulekuallikas oli Taist beetlipähkli eksportimine, kuna sealne kvaliteet on myanmaarlaste seas hinnatud. Neil on kaasas ka tütar, kes trotsib vapralt bussisõitu. Viibates näpuga tütrele, ütles minu uus sõber järgmist: “See põlvkond toob meid lõplikult vaesusest välja”. Ma siiralt loodan,et tema sõnad olid prohvetlikud. Shyjei jagab meiega kõiki maiuseid, mida pikale bussireisile kaasa oldi võetud. Näitasin Hjuylule fotokast mõnda lumist kodumaist pilti. Tema omakorda näitas mulle kõiki pilte, mis tema nutikas sisaldas. Seal oli lähikaadreid närimisseentest ja perega veedetud puhkustest. Pärlid olid pildid tema majast, mis nägi tõesti uhke välja, arvestades Myanmari ja Harju indeksi keskmist. Maja läks talle maksma 10000€ ja asub külas, kus elab 5000 inimest. Teed muutusid järjest olematuteks. Jõgesi ületades hoidsime hinge kinni. Igast sillast üle sõites, tulid bussist välja kaks reisisaatjat, kes juhendasid teosammul bussi üle silla. Sillad on 2,5 m laiad ja puidust kokkuklopsitud ja neid oli sadu.Jõudsime mägedesse, ohhjah, esiaknast välja vaadates, tekkis tunne nagu vaataks põnevusfilmi, mis on kinni kiilunud kõige põnevama koha peal. Pimedas öös olematutel teedel( erinevate laiustega liiva ja kruusa segu) mäest ülesse ja alla kihutamised (aegajalt buss külglibisemises) muudavad inimelu tühiseks. Iile täpi pani meie uus sõber, kes teatas uhkelt bussijuhile suunates: “ First journey this road” ohhjahh :) Mitmed korrad jäi bussijuht käiguvahetusega hiljaks. Tuli lasta uuesti tagurpidi mäest alla siledale ja uuesti proovida. Ohh jahh. Närvid ei pidanud enam vastu ja andsime ajule käsklused välja lülituda. Ärkasime reisisaatja karjete peale: Kawhtoung , Kawhtoung. 20 tunni asemel olime selle tripi ära teinud 14 tunniga, see on märk, et Myanmaris on läinud elu paremaks:)
Riisilao juhataja Myeikis
Pagodas juttu puhumas



Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar