Laupäev, 27. veebruar 2016

2 veebruar, Kimpun - Hpa an


Kuuris plaane tegemas

Eilne öö oli meeletu, soomepapist seinad lasid läbi kõik hääled, mis elus inimene teha suudab. Keegi oksendas, keegi nikkus, keegi sittus, norskamisest ei räägigi ja nõnda terve öö. Mingil ajal taipasin võtta klapid - ühe nööbi torkasin Enele kõrva ja teise endale, teised kõrvad keerasime patja. Klappidest hakkas tulema Tanel Padar feat dj oksepeerukepihääl. Kahe okseseeria vahel oli silm korraks kinni vajunud ja äratus plärises. Hommikusöögi kohta küsides näitas kuuriboss mulle punaseid igemeid (beetlikahjustus) ja jörises noooo. Nescafe nahavahel, tatsasime kohalikku bussijaama ja istusime bussi, mis viis meid oma järgmisesse sihtkohta Hpa-ani. 5 tundi bussisõitu ja juba kohal. Ööbimiskohta otsides, tekkis samasuguste seikluseotsijate vahel nagu meie tõsine olelusvõitlus majutuse pärast. Kui LP-s mainitud ööbimiskohtadest tuli vastuseks full booked, läks sarnaseks jooksmiseks nagu hullude päevade soodusmüükidel. Meie jäime viisakaks, mida ei saa öelda saksa seiklejatest vanapaari kohta, kes meist karkudega mööda jooksid. Saime ulu alla, Golden Skysse, kus tuli kahe öö eest välja käia 50000kyati(33€), eelarvest küll väljas aga teha pole midagi :) Pesu pestud ja tussud puhtad läheme 3.30 pm "hommikust sööma". Kere oli nii hele, et tõmbasin topeltriisiga curry nahavahele nii, et tolmas. Ene piirdus nuudlitega. Söögitädi tõi veel proovimiseks lauda tundmatuid firmaroogi, mis teeks au igale tipprestoranile. Tuiasime linnas, vaatasime kuidas siin tehti oma igapäevaseid toimetusi , kes valas paljajalu betooni, kes müüs arbuusi. Enne, kui päev otsa sai, sõitsime paadiga üle jõe ja ronisime mäkke päikeseloojangut vaatama. Kotti viskasime kaks külma õlut ja paki pähkleid. Tipus oli teisigi sarnaste plaanidega inimesi. Teel paadisadamasse nägime protsessi, millele loogilist seletust anda ei osanud, suurte võrkkottide seest kallati maapähklid maha ja  tõsteti labidatega jälle samasugustesse kotidesse tagasi - ah las ta olla, mõtlemine teeb ainult haiget. Loojangu ilu on eatu, pigem muutub ilusamaks. Päike kukkus mäe taha ja loojanguseltskond tormas paadile, mis viis üle jõe tagasi linna. Meie jäime veel mäele uimerdama ja tutvusime kohalike põllumajandussaadustega. Paadisadamasse jõudes valitses tühjus, olime maha jäänud. Vahepeal oli kottpimedaks läinud ja seisime jõekaldal nagu neegrid öös. Paate ei kusagil. Lõpuks tuli üks paat, mille sisuks oli perekond koos  kompsudega. Paadivend ütles, et viskab meid ära. Oli ka viimane aeg sest moskiitoparved maiustasid importdelikatessiga. Hpa an on kena vaikne linnake, tegime plaanid nii, et jääme siia veel üheks ööks. Teatasime sellest ka hostelitädile ja võtsime temalt ka tripi koobastesse. Nende puudumise üle siin kurta ei saa. Ja nüüd tuttu,* homme tuleb koopartipipäev.
Mehed paljajalu betooni valamas
Vaade päikeseloojangu mäelt

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar