Laupäev, 27. veebruar 2016

26 jaanuar, Kalaw - Inle lake


Bussijaama dispetšer
Hommikul kell 7 tõmbasime kohaliku bussiga Inle lake lähedal asuvasse linna Ngaungshwesse. Päris linna see buss ei sõitnudki, edasi sõitsime ühistransporditeenust pakkuva kastikaga. Kastikas tegi enne linna väikese peatuse, kus tuli tasuda 10 usd turistimaksu. Linnas olid bussipeatuses juba paaditrippe müüvad agendid vastas ja edasi kulges kõik nagu turistilõksudele omane. Plaanisime  Inle lakes aega raisata minimaalselt, järvetripp ära ja kohe õhtul ööbussiga edasi Mandalaysse. Tegime paadidiili ära ja mõtlesime agenti veel ära kasutada bussipiletite soetamisel. Agent viis meid esimese bussipileteid müüva putka juurde, seal käis vilgas elu. Piletimüüjal polnud aega meist välja teha. Pika pinnimise peale saime teada pileti hinna -14 000 kyatti(10€). Bussipiletite hindadel pole mingit loogikat, kahe tunnise ja kaheteistkümne tunnise sõidu eest küsitakse sama hinda. Paadiagendilt, küsides, et kas veel mõni buss läheb, läksime risti üle tee ja soetasime bussipiletid poole odavamalt 7000 kyatti(5€):) No jah, küsija suupihta ju ei lööda.
Paat maksis 20 000 kyatti (14€). LP rääkis enam-vähem sama keelt. Paadimees rääkis meile suht tundmatus keeles ja iga lalina peale me noogutasime talle naeratades. Esimesse peatuspunkti jõudes oli selge, et tegemist on tüüpilise turistilõksuga. Mängisime kaasa ja oli vahelduseks päris mõnus lõks. Tassitakse turiste mööda järvel asuvaid workshoppe. Järve kaldapealsed olid jaotatud küladeks, mis ulatusid pikalt vette välja. Mõnes külas tehti sigareid, teises jälle päikesevarjusid, kolmandas hoopiski paate. Pika kaelaga naised (vasest vedrudega on kaelad pikaks venitatud) kudusid vaipu. Toidukohas, mis asus järvel oli menüü, milles hindu ei olnud. Tellisime toidud ära ja jälgisime teiste turistide ilmeid. Kui nad olid arve saanud,  venis kõigil nägu pikaks. Oli selge, et siit tuleb kirves. Tegime Enega pildi, kus olime üllatunud nägudega ja otsustasime seda pilti ettekandjale näidata peale arve saamist :)Tagasiteel külastasime järvel asuvat pagodat. Järvele on tehtud ujuvad tomatite ja kurkide peenrad.  Sigareid sai ka tehtud :) tõmbasime mõlemad alla :) Pea käis ringi, kahtlaselt tuttav tunne oli kuigi viimasest mahvist on juba 11 aastat möödas:).Paaditripp tehtud jalutasime tiiru linnas. Kokkuvõtvalt võib Inle lake kohta öelda seda, et see on ilmekas näide kuidas turistid on ühe ilusa ja kauni linna ära kommertskeskuseks muutnud. Ootasime bussi , sigakülm oli. Tukkusin* kohalikus kõrtsus külmarohuks sosku tühja kõhu peale sisse. Võttis kenasti kõikuma :) Laevasõidust olid jalad ja käed läbi külmunud ja tatti voolas ojadena. Kohalikud ei kannata üldse bussisõitu, käib pidevalt korralik okseralli. Aa bussis tegid kohalikud suitsu ka, tra küll. Bussis meie taga istus munk. Ene ärkas öösel sellepeale ülesse, et munk oli jala istmetevahelt läbi surunud ja kidistas Ene ribisi. Ene muudkui surus padjaga jalga tagasi aga munk muudkui jätkas kabistamistehnikat. Keerasin ümber ja vaatasin mungale kurjalt silma, sellepeale ta ehmatas ja tõmbas välkkiirelt jala sissetopitud praost välja. Kui veri ikka peast ära jookseb, siis ei kaitse selle eest ka mungarüü.Täna tuttu ei läinudki.
Inle lake
Pika kaelaga naised

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar