Laupäev, 27. veebruar 2016

5 veebruar, Malawmine - Dawei


Postkaarte saatmas

Eile pärides hotellist transpordivõimaluste kohta oma järgmisesse sihtkohta, saime palju amme ja pmme, palju yessisi ja palju noosid ehk ei saanud teada mitte sittagi. Hotelli põhitädi oli juba töölt jalga lasknud ja LP rääkis ka vasukäivat juttu. Igaks juhuks tegime tänaseks päevaks mitu stsenaariumit. Kuna oli vähe kallim hotell, olid hommikusöögile pandud panused suured. Brakefastroomi ukse lahti teinud,  pahvatas sealt vastu üleõlideepfriedrice pilv, mis aknast väljudes tekitas osoonikihti augu. Myanmaril on selle õliga väga lähedane suhe. Selle suhete sasipuntra proovin ma reisi lõpuks lahti harutada. Õlist tilkuvad lõdimunad kõhus, läksime hotellinaiselt väärtuslikku infot pumpama. Info sobis meie plaaniga A, ööbuss Daweisse väljub 7 pm ja sõidab 10 tundi. Noogutasime hotellitädile sünkroonis ja ümisesime mhm, samal ajal tõmbus meie tuharalihaste suu nutuvõtule. Mõtlesime, et valmistame ennast järgmiseks katsumiseks valmis ja tegime hotellitoas seljahaigete täisprogrammi ( erinevad venitused+5 tiibetlast jne.). Kotid jälle kokku (on märgata juba vilumust) ja alla konkusse hoiule. Hotellist saadud linnakaart seelikuvahel, sukeldusime linnadzunglisse. Plaanisime saata mõned postkaardid. Kaardil kuvatud postkontorit ei ole väliselt võimalik teistest majadest eristada. Kõik info on igal pool ja AINULT kohalikus keeles. Olles juba eelnevalt omanud kogemuse sadada sisse valesse kohta ja teha head nägu, lendasime hoovi sisse. Seekord läks õnneks, meie ees oli tõesti postkontor. Viisakaks jäädes võin öelda, et pakiautomaatideni on siin veel pikk tee. Postkaartide kohta küsides, kaevus tädi mingisse sahtlisse ja õngitses sealt mõned Yangoni öövaatega postkaardid. Ise neid tolmust puhtaks puhudes, ulatus käsi meieni. Kaardid täidetud, oli aeg marke kleepima hakata. Nähes, et Ene hakkas marki lakkuma, ulatas postitädi läbi luugi liimipoti ja imiteeris näpuga liimi võtmist. Lakutav liim pole veel seda riiki vallutada suutnud:) Ene pistis näpu liimipotti. Tehes seal näpuga seksikaid liigutusi, kookis ta anumast vajaliku koguse liimi. Kui postitädi oleks andnud meile postkaardi täitmiseks sule ja tindipoti, poleks mu näos liikunud ükski närv. No jah, täna tasus ärgata. Tuiasime niisama linnas ringi, võtsime treppe, mille koduks olid sajad astmed. Palavus tahab jälle tappa. Astusime sisse ühte välikööki, et teha tassike teed. Istusime lauda palusin viisakalt: two tea please. Köögitädi noogutas kinnituseks. Kolin läks köögis  lahti veidi aja pärast visati mulle ette riisimoll juba tuttava mitmepotikarriga. Viisaka inimesena sõin kõik ära. Ene praegu teravaga ei jama:) Toit oli väga maitsev ja kõht sai väga täis. Maksime köögitädile toidu eest küsitud 1 euro ( ohh) ja lahkusime vahetades viisakusi kohalikus keeles. Teed me seekord ei saanud :) Lonkisime natuke edasi ja see tee asi ei tahtnud meelest minna. Lendasime järgmisesse õuekööki. Seal ma võtsin kohe juhtimise üle. Haarasin plekist kondentspiimapurgi ja teise käe suunasin teepotile. Väliköögimees naeratas ja ütles two minits. Tasus oodata, vana tegi meile sellise tee, et..... no ma arvan, et see oli kõikide Rummu vangla kangete teede vanaisa :) Timmides teed ja lapates kohalikest ajalehtedest pilte, aeg lendas. Seadsime sammud edasi ja jõudsime kohalikule turule. See oli nagu hulgika ja turu ristsugutis, meeletud kaubavood. Turule tuli kogu küla ühe autoga, tagasi sõideti liikuva kapsahunnikuga :)  No siin on umbes sama teema nagu sommid käivad meilt alkot toomas- üks vend toob ära kogu püstaku tellimuse. Siin alko asemel toit ja ehitusmaterjal. Ostsime turult arbuusi ja palusime selle lahti lõigata. Arbuusitädi noaliigutusi jälgides saime kohe aru, et see ei ole tal esimene. Nuga saanud arbuus läbi kilekoti tilkumas otsisime kohta, kus lõpetada rohetriibu viimased piinad. Sammusime lähedal olevasse välikasse, tellisime teed ja tühja taldriku. Kukkusime arbuusi sisse vintsutama, rahvas ümberringi silmadega kaasa elamas. Olime ennast üle hinnanud ja jätsime pool arbuusi tee eest jootrahaks. 12 kilomeetrit käimist kuumas oli teinud kenasti mätsuks. Läksime hotelli lobisse ennast jahutama. Ja oligi aeg edasi liikuda, kotid selga, mopi tahaistmele ja bussikasse. Buss oli servani täis. Meie taha istusid veel kaks valget seikluseotsijat. Noogutades üle õla vaadates küsisin neilt: “This is turistzone?”, mille peale käis naerupahvakas. Loksusime järgmise sihtkoha poole, milleks oli Dawei. Pikkadel bussisõitudel käib pidev oksendamine, körvaklapid on asendamatud kaaslased...... aga noh inimene harjub kõigega.
Teebaaris lehte sirvimas

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar