Kokkuvõtvalt Birmast

Birmas elavad sõbralikud ja siirad inimesed

Kui sa suudad üle olla sellest, et inimesed sülitavad meeletutes kogustes punast tatti (beetlipähklid) ja vahel pead leppima tundega, nagu kolaksid prügimäel (olematu prügipoliitika), on see riik just sulle kallis seljakotireisija. Siin elavad Aasia ühed sõbralikumad inimesed, kelle siiruses ei pea sa kordagi kahtlema. Seiklusi otsides ei pea sa läbima sadu kilomeetreid- neid on igal sammul. On selge, et riigi suund demokraatia poole veab varsti Birmasse meeletud turistidemassid. Praegu on viimane võimalus nautida veel rikkumata Birmat. Tsiteerides klassikuid: “Sitad teed, head inimesed, head teed, sitad inimesed”.

11 veebruar, Kawthoun - Koh Phayam

Piiripunkt Kawthounis

Tänane hommik on natukene kurb - meie viimane hommik Birmas. Kühveldasime sisse mõned üliõlipirukad ja maguspiimaga tee ning seadsime sammud piiripunkti. Piiripunktiks oli jõeääres suvaline putka, kuhu oli peale kirjutatud BORDER. Linnas olime märganud mitmeid koopiateenust pakkuvaid putkasi, nüüd selgus ka selle põhjus. Piiriputkas taheti passikoopiaid, uhke liigutusega ulatasime mundrimeestele koopiad, mis olime ettenägelikult kodus valmis seadnud. Kohe tõmmati meid maapeale tagasi, kuna jah, viisadest ei taibanud tõesti koopiaid teha. Ene läks koopiateenuseid tarbima ja mina sain vahepeal tuttavaks ühe inglasest hipiga, kes uuris minult busside ja ööbimiste kohta Birmas. Templid passis, tuli leida paat, mis viiks üle jõe Tai poolele. Tegelikult paate otsima ei pea, agendid leiavad sind juba enne ülesse, kui sa arvata oskad. Tai lähedus annab jälle tunda, kohe laksatakse paadisõidu eest topelthind. Õeldes paadimehele" Not first time in Thailand" sunnib paadimeest algset summat kahega jagama. Jõe vesi on hall ja kole, ei suuda ette kujutada, et 30 km eemal on paradiisisaar ilusa, selge ja läbipaistva veega. Paadis täidame vajalike dokumente, mis on vajalik Taisse sisenemiseks. 500 meetrit enne Tai rannikut on väikene saar, kus otsitakse läbi paat ja reisijad. Paadimehi koheldakse päris karmilt, ainult üks koht jäetakse kontrollimata :). Paadist leitakse väike näuguv piiririkkuja, kes oli pahaaimamatult paadininasse päikese eest varju läinud. Kõik naeravad meeleolukalt, isegi kurjad Tai piirivalvurid. Mõõda maismapiiri sisenejad võivad Tais viibida 15 päeva. Kui meie passidesse löödi tempel sama kuupäevaga, mida me olime eelnevalt ka ise rehkendanud, noogutasime rahulolevalt. Piiripunkti lähedal vahetasime Birmast ülejäänud kyatid bahtideks ja jalutasime teisel pool linna olevasse sadamasse, et osta paadipiletid Koh Phayami.  350 thb (9€) piletid keskpäevasele kiirpaadile olemas, istusime sadamakohvikusse maha. Menüüd sirvides saime aru, et nüüd meil hakkab alles raha minema. Tellisime 2€ jääkohvi ja 1.5€ maksva jäätise ja toksisime wifi parooli oma nutiseadmetesse, mis hakkasid meeleheitlikult rõõmust nuuksuma. Laevasõit saarele võttis 45 min. Siia plaanime jääda pikemaks, et anda puhkust kehale ja vaimule. Sadamast kaarti uurides, tundus meie hotell suhteliselt lähedal olema, mõtlesime selle jala ära visata. Mäest pidev ülesse-alla liikumine, soonivad kotid ja 45 kraadine kuumus - algselt plaanitud väikene jalutuskäik hotellini hakkas jälle Erna retke mõõtmeid võtma. Hotelli panime kinni booking. com-is. Mõtlesime reisi lõpus vähe luksimalt elada ja olime bookinud nn villa. Pettumus oli suur, kui meid võtsid hotellis vastu kaks lumivalget saksa plikat ja 50 m2 villast oli asi kaugel, pigem kasvuhoone. Õnneks tegid plikad meile mopi hea hinnaga. Euroopalik võltspugentsnaeratus saab veel suurema buffri kui oled just riigist, kus elavad maailma siiramad inimesed. Elame üle, supervaatega rannad käe- jala juures ja palju toredaid kohalikke inimesi.Veedame siin saarel kümme päeva. Nüüd ei ole kirjutada enam midagi, hakkab hall puhkuserutiin: pikad liivarannad, päike ja ookean, külmad õlled, värsked mereannid ja võrkkiiges raamatute lugemine ...............

Näuguv piiririkkuja

Piiriületuseks vajaminevad paberid täitsime paadis

10 veebruar, Kawthoung

Kurikuulus tupepirukas

Hommikul pool neli visati meid bussist välja. Kawthoungi bussijaam oli linna suhtes tavapärasel kaugusel, u 6 km. Mopitaksomees ütles meile linnasõiduks sobiva hinna, kahjuks jättis mainimata tõsiasja, et tal oli plaan meid ja meie suuri seljakotte ära mahutada ühe mopi peale. Eks ta sai ise ka oma utoopilisest mõttest aru ja ulatas mulle seljakoti naeratades paagi pealt tagasi. Jalgadel oli viimane kotimatk meelest läinud. Loopisime kotid selga, Maps Me- sse sisestasime mopimehe poolt soovitatud hotelli ja teele. Siin Myanmaris respekteeritakse sinu otsuseid, ei mingeid taksodega järgi sõitmisi ja madalamaid hinnapakkumisi. Öö oli siin soe, peale esimese kilomeetri  läbimist võtsime soojendusdressid seljast. Päike polnud veel tõusnud aga väljas on juba 25  kraadi sooja.Linn ärkas, see on omamoodi vaatamisväärsus, kuidas inimesed tõmbavad uniste nägudega oma kodupoodkohvikutel luuke eest. Läbi hommiku liikudes tervitavad meid eranditult kõik vastutulijad. Enne hotelli tegime peatuse hommikusi tööleruttajaid toitvas pirukapaaris. Kellele pakiti lõunat, kes jõi kiirustades hommikuteed. Tellisime Myanmari teed, pirukaid tellima ei pea, kogu sortiment soojasid pirukaid on juba lauale valmis pandud. Maksad nende eest mida võtad, ülejäänud jäävad järgmiseid kliente ootama. Võttes ampsu kurikuulsast tupepirukast, taastasime poole sekundiga jõuvarud, mis olime hakkama pannud ärkavas linnas kottidega kolistades. Jõudsime hotelli nimega "Pingviin". Hinnad olid siin suuremad, kui mopimehed olid reklaaminud. Kaart näitas, et lähedal on ka ööbimispaik " Mesine Karu", otsustasime üle tsekata. Hind ja tuba olid tasakaalus, kolisime sisse. Strateegiliselt oli hotelli asukoht hea, täpselt piiriületuspunkti vastas. Suur pluss on see, et hotelli lastakse sisse sind hommikul vara ja maksad ainult ühe öö eest. Ei mingit lisaraha nurumist, et enne kella 12 tuppa lastakse. Paar tundi iluund ja piirilinnaga tutvuma. Kawthouni ( Birma) ja Ranongi (Tai) eraldab poole kilomeetri laiune jõgi. Kawthounis on juba tunda korralikku Tai mõju, linnas kehtib nii Tai baht kui ka Myanmari kyatt. Alkohol ja suits on Myanmaris kõvasti odavam kui Tais. Jõeääres olevatel lõpututel lettidel on Taisse reisijatele suitsud ja kärakas kaasa ostmiseks hakkama pandud. Hinnad on siin märksa krõbedamad kui mujal Birma linnades. Kawhtoungi saavad külastada turistid lihtsustatud korras. Taist siseneses jätad passi ja 10 usd piiripunkti ja see annab õiguse sulle jääda mõneks päevaks linna ja liikuda piiripunktist 12 km raadiuses. Linnas on olemas kõik Birma linnale isellomulikud jooned: mäe otsas olev pagoda, lõpmatud pirukabaarid ja toidukohad, kohalik turg ja mis peamine, toredad inimesed. Mäejalamile oli tehtud ilus park, kus poisikesed käivad suitsu tegemas. Pargi pärliks on üks hääldamatu nimega Birma kindrali kullavärviline monument. See on suunatud uhke näoga Tai poole vaatama. Kindral tegi oma eluajal edukaid sõjakäike Taisse. LP ütleb, et taikate seas see väga populaarne park ei ole. :) Päeval lõbustasime ennast sellega, et istusime kohvikus ja vaatasime, kuidas turistid suuri alkokaste oma tripibussidesse tassisid,  endil suu kõrvuni, mõeldes alko eest välja käidud summasid. Mul oli proovimata veel beetlipähklimaius. Läksime putkasse, kus neid valmistati ja tellisin kaks ilaeritajat. Ümber putka tekkis naerupahvakaid väljutav rahvamass. Piinliku olukorra vältimiseks surusin saadud kraami tasku ja läksin hotelli. Lükkasin rohekommi põske ja jäin tulemust ootama. Ila läks magusamaiguliseks, tekkis suur kiusatus see alla neelata, juhend aga seda ei lubanud. Lasin lärtsuga esimese ilakoguse kraanikaussi. Ei mingit erilist tunnet veel. Kannatus hakkas katkema, hakkasin suus olevat kraami hammastega aktiivsemalt töötlema. Korra oleks nagu pilgu kaugusesse vedanud aga oodatud mõju jäi olemata ja veits öökima ajas ka :). Lasin kogu suus oleva kraami kraanikaussi (üllatav kui suur on inimese suu kapasiteet :) Olgu kuidas on aga mina marki ( rumm) ei vaheta. Teine rohekapsel jäi hotelli personalile jootrahaks. Loputasin pudeli rummiga beetlipähklite maigu suust ja tuttu ära. Homme üle piiri Taisse.

Vaatamisväärsusi vaadates on oht ka ise selleks muutuda

Taikate hulgas ebapopulaarne Birma kindral

9 veebruar, Myeik - Kawthoung

Kodutu kits otsib omanikku

Hommikul ärgates takseerisin kankatorusid ja pilt oli selge-torudel ei olnud kusagil ühtegi haisulukku ja kuna meie tuba oli kõige ülemisel korrusel, tuulutasime ära kogu püstaku kanka:) No jah... Tänaseks plaaniks panime uurida edasiste transpordivõimaluse kohta. LP ütleb, et võõramaalastel ei ole lubatud bussidega lõunas sõita. Seega tegime endale esimeseks valikuks läbida vahemaa Myeik  - Kawhtoung laevaga, et saaks imetleda ilusaid saari ja suurepärast rannikut. Sadamasse jõudes selgus, et laevad ei ole käinud enam mitu nädalat, kuna ilm on halb. Jäi veel üle lennuk. Kõndisime lennupiletite kupeldamisega tegelevasse firmasse asja uurima.  Seal selgus, et õnneks on hiljuti  hakatud ka välismaalasi kohalikesse bussidesse lubama. Lennupileti hind oli 65 usd ja bussipilet oli 15 usd. Siiani olime hoidnud madalat profiili ja otsustasime bussi kasuks. Soetasime piletid ainukesele õhtul väljuvale bussile. Tripi kestvuse kohta olime saanud neljast erinevast allikast 20 tundi. Kuna kaardil oli kahe linna vahel punktiirjoon, polnud ka miskit imeks panna. Käisime linnaga tutvumas ja uurimas trippide kohta lähedal asuvatele saartele. Hinnad meeletud, 7 tunnine trip lähisaartele 130 usd. Brožüüri lehitsedes, ei suutnud ennast kuidagi motiveerida seda tuusikut soetama. Tuiasime linna jala läbi. Võrreldes teiste sarnaste linnadega oli vahe märgata. Linnas pulbitses elu ja saab aina rohkem paralleele tuua Taiga. Linna kõige kõrgemale kohale oli tehtud pagoda ja sealt sai imetleda linna panoraami. Linnas oli ka nn supermarket, kust on hea kaupade reaalseid hindu takseerida. Hindu takseerides soetasime taskulambile uued patareid ja viskasime korvi ka paar jätsi. Mida rohkem lõunasse, seda vähem päike meile halastab. Teine teiselpool teed jäätiseid limpsides, nägin Enele järgi jooksmas ühte kodutut poissi. Ene võttis kotist raha ja ulatas selle talle. Poiss lükkas raha kõrvale ja näitas näpuga jäätisele. Ene loobus oma maiusest ja poiss kugistas selle endale hetkega kurku, ise erutusele omaseid häälitsusi tehes........ No jahhh. 300m eemal uuris kõhna birma vanamees, kust riigist ka ollakse. Vastuseks saades Estonia, läks papil suu kõrvuni ja surus oma kondised käed meile pihku. Tema elunäinud silmades oli selline siirus, millele tagantjärgi mõeldes silmad vett täis valguvad. Musikaalsete kõrvadega vanaisa oli kohanud täpselt sama kohapeal kaks kuud tagasi kahte eestlast, nojahh. Loivasime hotelli ja loputasime oma higised näod hotelli repsectioni peldikus puhtaks. Tuimestasime oma meeled külma õllega ja kokkulepitud ajaks oli meil hotelli ees mopimees, kes meid ükshaaval paar kilomeetrit eemale bussi peale vedas. Buss ise oli lahtiste akendega ront, mis kolises ja logises igast otsast. Kuna reis tuleb pikk, tegin tutvust meie kõrval istuva perega. Mehe nimi oli Hjuylu, 30 aastane mees, kes oli ülikoolis õppinud keemiat. Seal tutvus ta oma 35 aastase naise Shyjeiga, kes samas ülikoolis õppis füüsikat. Hjuylu tegeles kõigega, ostis müüs ja kahetses, ühesõnaga hunt kriimsilm. Põhiline sissetulekuallikas oli Taist beetlipähkli eksportimine, kuna sealne kvaliteet on myanmaarlaste seas hinnatud. Neil on kaasas ka tütar, kes trotsib vapralt bussisõitu. Viibates näpuga tütrele, ütles minu uus sõber järgmist: “See põlvkond toob meid lõplikult vaesusest välja”. Ma siiralt loodan,et tema sõnad olid prohvetlikud. Shyjei jagab meiega kõiki maiuseid, mida pikale bussireisile kaasa oldi võetud. Näitasin Hjuylule fotokast mõnda lumist kodumaist pilti. Tema omakorda näitas mulle kõiki pilte, mis tema nutikas sisaldas. Seal oli lähikaadreid närimisseentest ja perega veedetud puhkustest. Pärlid olid pildid tema majast, mis nägi tõesti uhke välja, arvestades Myanmari ja Harju indeksi keskmist. Maja läks talle maksma 10000€ ja asub külas, kus elab 5000 inimest. Teed muutusid järjest olematuteks. Jõgesi ületades hoidsime hinge kinni. Igast sillast üle sõites, tulid bussist välja kaks reisisaatjat, kes juhendasid teosammul bussi üle silla. Sillad on 2,5 m laiad ja puidust kokkuklopsitud ja neid oli sadu.Jõudsime mägedesse, ohhjah, esiaknast välja vaadates, tekkis tunne nagu vaataks põnevusfilmi, mis on kinni kiilunud kõige põnevama koha peal. Pimedas öös olematutel teedel( erinevate laiustega liiva ja kruusa segu) mäest ülesse ja alla kihutamised (aegajalt buss külglibisemises) muudavad inimelu tühiseks. Iile täpi pani meie uus sõber, kes teatas uhkelt bussijuhile suunates: “ First journey this road” ohhjahh :) Mitmed korrad jäi bussijuht käiguvahetusega hiljaks. Tuli lasta uuesti tagurpidi mäest alla siledale ja uuesti proovida. Ohh jahh. Närvid ei pidanud enam vastu ja andsime ajule käsklused välja lülituda. Ärkasime reisisaatja karjete peale: Kawhtoung , Kawhtoung. 20 tunni asemel olime selle tripi ära teinud 14 tunniga, see on märk, et Myanmaris on läinud elu paremaks:)

Riisilao juhataja Myeikis

Pagodas juttu puhumas

8 veebruar, Dawei - Myeik

Kaktushekk Maungmaganis

LP käskis meil järgmisesse peatuspaika Myeiki jõudmiseks kasutada lennukit või laeva. Mõõda maad ei olevat võõramaalastele lubatud. Otsustasime sõita Dawei bussijaama ja kohapeal asja uurida. Kuskile väga kiiret ei olnud. Meie hotelli nimi siin rannas on Maungmagan beach resot. Siinse hotelli staff on huumor ruudus. Nuudlibuffee on juba tühjaks söödud ja kõik hotelli töötajad on peadpidi ümber ühe venna, vaatavad youtubest midagi huvitavat. Näpuga tühjale nuudlikausile osutades, raputab üks mind märganud tööline pead ja viitab käega kuivanud riisipotile ja vaatab midagi huvitavat edasi (võin mürki võtta, et tegemist ei olnud teenindusalase info ammutamisega..... ) No jah,mitte et meil riisi vastu midagi oleks ..... :) Kotid seljas,  jälle teel. Tuul on nii kõva, et puhub sõna otseses mõttes kraavi. Tee ääres kopsivad inimesed kokku tuule poolt räsitud kodusi... Kõik prügi, mis on tuule jõul võimeline õhku tõusma, on seda ka teinud. Kirjeldamatu vaatepilt, tonnideviisi prügi korraga õhus, puid ja põõsaid kaunistamas eri värvi prügi. Nagu protestiks inimeste käitumise vastu, kaunistas loodus end inimeste loodud pasaga Hiina aastavahetuseks. Õõnestamaks taksomaffiat läheme tagasi Daweisse hääletades. Tuulega võideldes jõudsime ristini, mis viib ainult Daweisse. Eilne plaan mõne noore mopikukega ( noored kutid, kes sõidavad liikluses põhjagaasiga taga sõber kitarr kaenlas.) läks vett vedama. Ei jõudnud kompromissini. Istusime tee äärde pagodajalamile maha ja asusin sobivat sõidukit takseerima, liiklus oli suhteliselt hõre. Esimene sobiv veok oli telliseid vedav triksa , minu käeviipe peale raputas ta naeratades pead. Tema otsus oli arusaadav, seisime mäejalamil ja minu juures seisma jäämine oleks tähendanud talle uut hoovõttu kilomeeter eemalt. Liiklus oli tõesti hõre ja siin riigis juba naljalt tühja autoga ringi ei sõida. Pool tundi hiljem tuli triksa, kus koorma otsas istus vanem naine. Viipasin käega ja juht vaatas mulle ehmunud näoga otsa. Sõnu raiskamata viipasin ma Dawei suunas ja ta noogutas. Ene istus juhi kõrvale, mina viskasin kotid koormasse ja hüppasin tädi kõrvale. Et ära arvata, mis on koorma sisuks, ei pidanud olema ennustaja Edgar, kartulikottidest tulev kalalebra viitas kuivatatud kalale. Koormas istunud vanaproua tegi ninaga grimasse ja naeratas, nagu oleks häbenenud koormast tulevat aroomi, mis paneb neelud käima igal õllesõbral. Naeratasin lahkelt vastu, proovides näole manada tänulikkuse küüdi eest. Ülevalt koorma otsast paistis nii, et Ene istuks õhus:) Ei soovinud lahketele inimestele, oma soovidega peale käia ja valisime oma lõpppeatuseks koorma mahalaadimiseks mõeldud koha. Tundus mingi kohalik kaubavahetusbaas olema, nagu kurgid sulle, kalad mulle :)

Ene oli näinud lähedal ühte ööbimiskohta. Mõtlesime hinda küsida.  Küsimusele “How much one night?” saime vastuseks 2000 kyatti(1.5€)  per room. Me ei suutnud seda uskuda.  Erinevaid akrobaatilisi võtteid kasutades jäi summa ikka samaks. Sportlik huvi ruumi näha, sai minust võitu, läksime trepist ülesse. Vana tegi kuuriukse tabast lahti: lai voodi checked, aken checked, peldik checked, sisekujundus Harku vaistevangla checked. Võtsin vanalt umbkeelse visiitkaardi ja sõitsime triksaga bussikasse infot hankima. Kui sa võtad triksa, siis selle juht muutub automaatselt sinu seaduslikuks esindajaks. Viib sind õige bussi juurde jne. ja seda täiendavat tasu saamata. See on olnud siiani nii organiseeritud, kahtlustan , et see on valitsuse surutud lisakohustus:) Hea uudis on see, et välismaalased saavad seda vahemaad tänaseks sõita bussiga, halb on see, et täna väljub veel kilukarbimikrokas ja tagareas on kaks viimast kohta. Oskus piinarikastes olukordades aju välja lülitada on võtmas proffesionaalseid mõõtmeid, teeme selle sõidu Myeiki täna ära. Passidest tehti 5 koopiat, need jäävad kontrollpunktidesse meie liikumisteekonda kinnitama :) Mulle meeldib myanmaarlaste eneseiroonia, kuigi linnadevahelised teed on olematud, on kõik bussijaamad nimege highway busstation :) Mikrokas oli tavapärasest suurem ja meile määratud tagumised kohad olid kohalikud hõivanud, oli see siis külalislahkus või juhuste kokkulangevus aga saime kohad, mis võimaldasid aegajalt jalgade asendit muuta. Kümnetunnisel bussisõidul tehakse u 2 pissipeatust väliköökides.  Autojuhid saavad  selle eest rikkaliku eine, et kliendid treppi tuuakse. Vahepeal olime peale võtnud ema koos väikese poisiga. Poisile tehti iste minu kõrvale õllekasti otsa. Veidi aja pärast magas poiss norinal, jalad minu ja pea ema süles.

Bussisaatjaga oli eelnevalt kokkulepitud, et viskab meid välja temale peelepärase, kuid meie jaoks odava hosteli ees. Enne keskööd olime kohal. Kuigi tuba haises nagu kurat, sai uni pasahasisust võitu. Käisime 25000 kyatti (18€) välja ja tuttu. Uni oli magus, va paar öist silmakuivatamispausi ( virtsahais).

Kuivatatud voblad

Prügitorm

7 veebruar, Maugmagan

Kõik teed viivad liiva

Hommik oli väga tuuline, liiva tuskas. Hommikusöögiks oli peno ja muna asemel makaronibuffee. Kaks erinevat sorti nuudlirooga, ikkagi Aasia ärimeeste hotell :) Eile olime uurinud mopirendi võimaluste kohta. Helistasin agendile, kelle päevarent oli 9000 kyatti (6€) ja mopp oli ukse ees. Tuul muudkui tõusis. Rendimees andis mingi joonistatud kaardi ka, mis aga tuulega mu püksitaskust ise uusi maid avastama lendas. Jälle Maps Me :) abiks. Valisime sihiks 25 km kaugusel oleva piltilusa ranna, nimeks Nabule. Tee sinna randa oli olematu, pigem mingi liivaväli. Mopp ujub pidevalt, esiratas pehmes liivas. Meile on see praegu lõbu aga tunnen kaasa kohalikele, kes seda rada on sunnitud liikuma iga jumala päev. Rand ise vägev, 15 km pikk ja ei ühtegi inimest. Kasutasime juhust ja näitasime päikesele oma valgemat poolt :). Päike paitamas meie nahka, tuul koostöös liivaga masseerides meie kehasid, viis jälle mõttele, et hommikul tasus ärgata:) Pika ranna lõpus oli uhke pagoda nagu nad ikka. Selle lisaväärtuseks oli vägev vaade piki rannikut. Pagoda lähistel oli paar kohvikut. Kondentspiimaga teed paludes ,raiskasin energia, mida ei silu isegi kahe kausi riisiga. Loobusime ja osutasime näpuga 3in1 teepakikestele. Kohe oli asi selge :) Kohvikus oli ka naabruses suvilat omav mees, ise elas vend Yangonis ja suvila oli siia teinud. Mees rääkis, et Yangonist siia randa sõidab autoga 2 päeva. No vat siis. Kohvikus elas ka papagoi, kes just väga sõnaosav ei olnud. Ütlesin talle papagoi häälega ming laba (tere), kohvikuomanik naeratas ja raputas pead.

Rehkendasime, et jõuame ära käia enne päikeseloojangut Daweis. Linnas sõime mingis moslemikohas. Näitasime näpuga suhu ja lauda toodi maitsvad nuudlid kanaga. Nüüd jäi veel üle rumm leida ja päev oleks oma eesmärgi ära täitnud. Lükkasin oma rummiotsimissensorid max levelile ja astusime sisse sensorite poolt viidatud poodi. Voilaa - lõpuks leidsin rummi, mida olin otsinud reisi algusest alates aga siiani polnud kuskilt leidnud. Siin ta oli, omas uhkes hiilguses, 12 aastat laagerdunud Mandalay rumm.  Oli küll kallis 3000 kyatti( 2€) aga tasus proovimist. Kõik vajalik linnas toimetatud, alustasime sõitu koduranda. Viisin mopi agendile tagasi. Alguses ei tundnud kohta ära, tuul oli vahepeal ära viinud pool tema majast. Noor kutt haistab raha lõhna, on paigaldanud igale poole oma reklaamid ja jääb kindlasti ellu. Kutt viskas mind mopiga hotelli ära. Päikeseloojang ootas meid ära. Joogid segatud, randa seda igivana etendust nautima. Öösel läks tuul päris karmiks, olin kindel, et hommikuks on meie katus ära lennanud. Kogu öö oli tunne nagu keegi peksaks lumelabitatega vastu plekkkatust.

Nabule rand

Päikeseloojang ootas meid ära

6 veebruar, Dawei - Maugmagan

Pissipotist õlut joomas

Bussis otsustasime, et linna peatuma ei jää ja liigume Daweist 20 km kaugusel olevasse Maungmagani randa. Dawei bussijaama jõudsime hommikul kell pool viis. Tavapäraselt asus bussijaam linnast 10 km kaugusel. Triksamaffialt ebareaalseid hindu kuuldes nii linna kui ka randa. Tõmbasime kotid selga ja hakkasime liikuma. Olime vahepeal Maps Me-ga ära leppinud ja ta juhatas meile õige suuna kätte. Ükski mopimees sulle järgi sõitma ei hakka ja soodsamaid hindu loopima. Kodust kaasavõetud sõrmuslambid  sõrmes liikusime mööda pilkast pimedust. Myanmaarlastel on tööjaotus paigas, pool riiki tõuseb hommikul kell 5 ülesse ja hakkab teisele poolele riigile pirukaid küpsetama. Täna oli mingi eriline hommik, hommikuste õlikuumutajatega mestis olid avatud ka ilusalongid, kus kohalikud kaunitarid uhkeis riideis soenguid sättisid. Koolilõputorbikuid silmates saime aru,  milles asi. Öösel ikka koerad klähvivad, tänane varahommik ei olnud erand. Tihedat koerte haukumist kuuldes seljataha vaadates saime aru, et nüüd läheb jamaks, kümnepealine koertekari sööstis meie poole kindla plaaniga meil kintsud lõhki tömmata. Haarasin seljast koti ja hakkasin sellega röökides ümber enda ringe tegema. Selle manöövriga näitasin koertele, et olen tõsiseltvöetav vastane ja nad taandusid. 10 km kogu oma varandusega läbi öise Dawei jalutanud, olime lõpuks linnas. Kuna  buss pidi minema Maugmagani kell 7, tegime kohalikus väliköögis kenad teed ja maitsvad pirukad. Vaatasime koos kohalikega hommikutelevisiooni ja matsutasime pirukaid. Vedasime ennast LP juhatatud bussi väljumiskohta. Asi tundus kohe kahtlane, et viidatud kohalt mingit bussi ei välju. Kohalik turg oli seal lähedal, läksime asja uurima. Nagu ikka, keegi ei tea kedagi ja keegi ei tea kuidagi. Lõpuks on 10 inimest ümber meie, üks näitab käega ühele poole, teine teisele ja kõik lõugavad midagi omas keele. Naeratame viisakalt  ja lahkume pealesurutud kes-aias ringmängust. Triksavennad loobivad jätkuvalt kirveid....... Viimase10 tunni bussisõidu eest käisime välja 7000 kyatti (5€) ja nemad küsivad poole tunni sõidu eest 15 000 (10€) no sense. Ja kahe linnavahel EI KÄIGI kohalikku transporti. Maps Me näitas meie otsa kätte ja panime ajama. 5 km pärast ajas üks kastikas meie kõrvale, ja ütles, et viib meid bensuraha (5000 kyatti (4€) eest ära. Oli ka viimane aeg unetu öö ja 15 km kottidega käimist oli kenasti mätsuks teinud. Ene hüppas juhi kõrvale ja mina hüppasin kasti. Sealt mulle lehvitavate inimeste tagant tõusvat päikest vaadates, tundsin, et elan :) 30 km sinka-vonka üle mägede ja ookean paistis. Siin oli meil võetud 2 ööd, rohkem polnud võimalik, full booked. Hiina aastavahetuse mõjud. See rand on Aasia ärimeeste ja kohalike noorte hulgas popp koht, eriti nädalavahetustel ja riiklikel pühadel. Tuba oli tipp topp, oma hinda (30000 Kyatti) väärt. Mõned tunnid väljateenitud puhkust ja rannaga tutvuma. Toidukohtade hinnad olid siin juba teisest puust. nojahh ranna värk ikka . Kastsime oma valged tagumikud ookeani, seda siis esimest korda kogu reisi jooksul. oli ikka mõnus küll. Sõime grillitud kala ja jõime õlut, mida serveeriti pissipotis (omanikul polnud nähtavasti alkolitsentsi ja kallas salaja välja, noh et pudelit laual näha poleks). Kala  maksis 4000 kyatti(3€) ja õlu 2000 kyatti(1.3€). Läksime külla esmatarbekaupasid soetama, rummi jne. Küla kaks poodi ilma rummi leidmata läbi käidud, oli selge, et siin külas me väga pikalt ei peatu :) Vahepeal oli pimedaks läinud, jalad andsid tunda - läksime tuppa puhkama. Maiustasime kodust kaasa võetut: Liivimaa palsamit ja suitsuvorsti.Tuli uni, ei häirinud isegi Aasia ärimeeste karaokesooritused, mis voluuminupp põhjas ette kanti. Suikusime tuttu mõttelt - loodame, et nad äri nii sitasi ei tee kui laulavad........ Öösel ärkasime hullu kolina peale, plekitahvlite kolin katusel andis märku tõusvast tuulest.

Sabata kroku Maugmaganis

Turu vürtsid