laupäev, 27. veebruar 2016

Kokkuvõtvalt Birmast



Birmas elavad sõbralikud ja siirad inimesed
Kui sa suudad üle olla sellest, et inimesed sülitavad meeletutes kogustes punast tatti (beetlipähklid) ja vahel pead leppima tundega, nagu kolaksid prügimäel (olematu prügipoliitika), on see riik just sulle kallis seljakotireisija. Siin elavad Aasia ühed sõbralikumad inimesed, kelle siiruses ei pea sa kordagi kahtlema. Seiklusi otsides ei pea sa läbima sadu kilomeetreid- neid on igal sammul. On selge, et riigi suund demokraatia poole veab varsti Birmasse meeletud turistidemassid. Praegu on viimane võimalus nautida veel rikkumata Birmat. Tsiteerides klassikuid: “Sitad teed, head inimesed, head teed, sitad inimesed”.

11 veebruar, Kawthoun - Koh Phayam


Piiripunkt Kawthounis

Tänane hommik on natukene kurb - meie viimane hommik Birmas. Kühveldasime sisse mõned üliõlipirukad ja maguspiimaga tee ning seadsime sammud piiripunkti. Piiripunktiks oli jõeääres suvaline putka, kuhu oli peale kirjutatud BORDER. Linnas olime märganud mitmeid koopiateenust pakkuvaid putkasi, nüüd selgus ka selle põhjus. Piiriputkas taheti passikoopiaid, uhke liigutusega ulatasime mundrimeestele koopiad, mis olime ettenägelikult kodus valmis seadnud. Kohe tõmmati meid maapeale tagasi, kuna jah, viisadest ei taibanud tõesti koopiaid teha. Ene läks koopiateenuseid tarbima ja mina sain vahepeal tuttavaks ühe inglasest hipiga, kes uuris minult busside ja ööbimiste kohta Birmas. Templid passis, tuli leida paat, mis viiks üle jõe Tai poolele. Tegelikult paate otsima ei pea, agendid leiavad sind juba enne ülesse, kui sa arvata oskad. Tai lähedus annab jälle tunda, kohe laksatakse paadisõidu eest topelthind. Õeldes paadimehele" Not first time in Thailand" sunnib paadimeest algset summat kahega jagama. Jõe vesi on hall ja kole, ei suuda ette kujutada, et 30 km eemal on paradiisisaar ilusa, selge ja läbipaistva veega. Paadis täidame vajalike dokumente, mis on vajalik Taisse sisenemiseks. 500 meetrit enne Tai rannikut on väikene saar, kus otsitakse läbi paat ja reisijad. Paadimehi koheldakse päris karmilt, ainult üks koht jäetakse kontrollimata :). Paadist leitakse väike näuguv piiririkkuja, kes oli pahaaimamatult paadininasse päikese eest varju läinud. Kõik naeravad meeleolukalt, isegi kurjad Tai piirivalvurid. Mõõda maismapiiri sisenejad võivad Tais viibida 15 päeva. Kui meie passidesse löödi tempel sama kuupäevaga, mida me olime eelnevalt ka ise rehkendanud, noogutasime rahulolevalt. Piiripunkti lähedal vahetasime Birmast ülejäänud kyatid bahtideks ja jalutasime teisel pool linna olevasse sadamasse, et osta paadipiletid Koh Phayami.  350 thb (9€) piletid keskpäevasele kiirpaadile olemas, istusime sadamakohvikusse maha. Menüüd sirvides saime aru, et nüüd meil hakkab alles raha minema. Tellisime 2€ jääkohvi ja 1.5€ maksva jäätise ja toksisime wifi parooli oma nutiseadmetesse, mis hakkasid meeleheitlikult rõõmust nuuksuma. Laevasõit saarele võttis 45 min. Siia plaanime jääda pikemaks, et anda puhkust kehale ja vaimule. Sadamast kaarti uurides, tundus meie hotell suhteliselt lähedal olema, mõtlesime selle jala ära visata. Mäest pidev ülesse-alla liikumine, soonivad kotid ja 45 kraadine kuumus - algselt plaanitud väikene jalutuskäik hotellini hakkas jälle Erna retke mõõtmeid võtma. Hotelli panime kinni booking. com-is. Mõtlesime reisi lõpus vähe luksimalt elada ja olime bookinud nn villa. Pettumus oli suur, kui meid võtsid hotellis vastu kaks lumivalget saksa plikat ja 50 m2 villast oli asi kaugel, pigem kasvuhoone. Õnneks tegid plikad meile mopi hea hinnaga. Euroopalik võltspugentsnaeratus saab veel suurema buffri kui oled just riigist, kus elavad maailma siiramad inimesed. Elame üle, supervaatega rannad käe- jala juures ja palju toredaid kohalikke inimesi.Veedame siin saarel kümme päeva. Nüüd ei ole kirjutada enam midagi, hakkab hall puhkuserutiin: pikad liivarannad, päike ja ookean, külmad õlled, värsked mereannid ja võrkkiiges raamatute lugemine ...............
Näuguv piiririkkuja
Piiriületuseks vajaminevad paberid täitsime paadis

10 veebruar, Kawthoung


Kurikuulus tupepirukas

Hommikul pool neli visati meid bussist välja. Kawthoungi bussijaam oli linna suhtes tavapärasel kaugusel, u 6 km. Mopitaksomees ütles meile linnasõiduks sobiva hinna, kahjuks jättis mainimata tõsiasja, et tal oli plaan meid ja meie suuri seljakotte ära mahutada ühe mopi peale. Eks ta sai ise ka oma utoopilisest mõttest aru ja ulatas mulle seljakoti naeratades paagi pealt tagasi. Jalgadel oli viimane kotimatk meelest läinud. Loopisime kotid selga, Maps Me- sse sisestasime mopimehe poolt soovitatud hotelli ja teele. Siin Myanmaris respekteeritakse sinu otsuseid, ei mingeid taksodega järgi sõitmisi ja madalamaid hinnapakkumisi. Öö oli siin soe, peale esimese kilomeetri  läbimist võtsime soojendusdressid seljast. Päike polnud veel tõusnud aga väljas on juba 25  kraadi sooja.Linn ärkas, see on omamoodi vaatamisväärsus, kuidas inimesed tõmbavad uniste nägudega oma kodupoodkohvikutel luuke eest. Läbi hommiku liikudes tervitavad meid eranditult kõik vastutulijad. Enne hotelli tegime peatuse hommikusi tööleruttajaid toitvas pirukapaaris. Kellele pakiti lõunat, kes jõi kiirustades hommikuteed. Tellisime Myanmari teed, pirukaid tellima ei pea, kogu sortiment soojasid pirukaid on juba lauale valmis pandud. Maksad nende eest mida võtad, ülejäänud jäävad järgmiseid kliente ootama. Võttes ampsu kurikuulsast tupepirukast, taastasime poole sekundiga jõuvarud, mis olime hakkama pannud ärkavas linnas kottidega kolistades. Jõudsime hotelli nimega "Pingviin". Hinnad olid siin suuremad, kui mopimehed olid reklaaminud. Kaart näitas, et lähedal on ka ööbimispaik " Mesine Karu", otsustasime üle tsekata. Hind ja tuba olid tasakaalus, kolisime sisse. Strateegiliselt oli hotelli asukoht hea, täpselt piiriületuspunkti vastas. Suur pluss on see, et hotelli lastakse sisse sind hommikul vara ja maksad ainult ühe öö eest. Ei mingit lisaraha nurumist, et enne kella 12 tuppa lastakse. Paar tundi iluund ja piirilinnaga tutvuma. Kawthouni ( Birma) ja Ranongi (Tai) eraldab poole kilomeetri laiune jõgi. Kawthounis on juba tunda korralikku Tai mõju, linnas kehtib nii Tai baht kui ka Myanmari kyatt. Alkohol ja suits on Myanmaris kõvasti odavam kui Tais. Jõeääres olevatel lõpututel lettidel on Taisse reisijatele suitsud ja kärakas kaasa ostmiseks hakkama pandud. Hinnad on siin märksa krõbedamad kui mujal Birma linnades. Kawhtoungi saavad külastada turistid lihtsustatud korras. Taist siseneses jätad passi ja 10 usd piiripunkti ja see annab õiguse sulle jääda mõneks päevaks linna ja liikuda piiripunktist 12 km raadiuses. Linnas on olemas kõik Birma linnale isellomulikud jooned: mäe otsas olev pagoda, lõpmatud pirukabaarid ja toidukohad, kohalik turg ja mis peamine, toredad inimesed. Mäejalamile oli tehtud ilus park, kus poisikesed käivad suitsu tegemas. Pargi pärliks on üks hääldamatu nimega Birma kindrali kullavärviline monument. See on suunatud uhke näoga Tai poole vaatama. Kindral tegi oma eluajal edukaid sõjakäike Taisse. LP ütleb, et taikate seas see väga populaarne park ei ole. :) Päeval lõbustasime ennast sellega, et istusime kohvikus ja vaatasime, kuidas turistid suuri alkokaste oma tripibussidesse tassisid,  endil suu kõrvuni, mõeldes alko eest välja käidud summasid. Mul oli proovimata veel beetlipähklimaius. Läksime putkasse, kus neid valmistati ja tellisin kaks ilaeritajat. Ümber putka tekkis naerupahvakaid väljutav rahvamass. Piinliku olukorra vältimiseks surusin saadud kraami tasku ja läksin hotelli. Lükkasin rohekommi põske ja jäin tulemust ootama. Ila läks magusamaiguliseks, tekkis suur kiusatus see alla neelata, juhend aga seda ei lubanud. Lasin lärtsuga esimese ilakoguse kraanikaussi. Ei mingit erilist tunnet veel. Kannatus hakkas katkema, hakkasin suus olevat kraami hammastega aktiivsemalt töötlema. Korra oleks nagu pilgu kaugusesse vedanud aga oodatud mõju jäi olemata ja veits öökima ajas ka :). Lasin kogu suus oleva kraami kraanikaussi (üllatav kui suur on inimese suu kapasiteet :) Olgu kuidas on aga mina marki ( rumm) ei vaheta. Teine rohekapsel jäi hotelli personalile jootrahaks. Loputasin pudeli rummiga beetlipähklite maigu suust ja tuttu ära. Homme üle piiri Taisse.
Vaatamisväärsusi vaadates on oht ka ise selleks muutuda
Taikate hulgas ebapopulaarne Birma kindral

9 veebruar, Myeik - Kawthoung

Kodutu kits otsib omanikku

Hommikul ärgates takseerisin kankatorusid ja pilt oli selge-torudel ei olnud kusagil ühtegi haisulukku ja kuna meie tuba oli kõige ülemisel korrusel, tuulutasime ära kogu püstaku kanka:) No jah... Tänaseks plaaniks panime uurida edasiste transpordivõimaluse kohta. LP ütleb, et võõramaalastel ei ole lubatud bussidega lõunas sõita. Seega tegime endale esimeseks valikuks läbida vahemaa Myeik  - Kawhtoung laevaga, et saaks imetleda ilusaid saari ja suurepärast rannikut. Sadamasse jõudes selgus, et laevad ei ole käinud enam mitu nädalat, kuna ilm on halb. Jäi veel üle lennuk. Kõndisime lennupiletite kupeldamisega tegelevasse firmasse asja uurima.  Seal selgus, et õnneks on hiljuti  hakatud ka välismaalasi kohalikesse bussidesse lubama. Lennupileti hind oli 65 usd ja bussipilet oli 15 usd. Siiani olime hoidnud madalat profiili ja otsustasime bussi kasuks. Soetasime piletid ainukesele õhtul väljuvale bussile. Tripi kestvuse kohta olime saanud neljast erinevast allikast 20 tundi. Kuna kaardil oli kahe linna vahel punktiirjoon, polnud ka miskit imeks panna. Käisime linnaga tutvumas ja uurimas trippide kohta lähedal asuvatele saartele. Hinnad meeletud, 7 tunnine trip lähisaartele 130 usd. Brožüüri lehitsedes, ei suutnud ennast kuidagi motiveerida seda tuusikut soetama. Tuiasime linna jala läbi. Võrreldes teiste sarnaste linnadega oli vahe märgata. Linnas pulbitses elu ja saab aina rohkem paralleele tuua Taiga. Linna kõige kõrgemale kohale oli tehtud pagoda ja sealt sai imetleda linna panoraami. Linnas oli ka nn supermarket, kust on hea kaupade reaalseid hindu takseerida. Hindu takseerides soetasime taskulambile uued patareid ja viskasime korvi ka paar jätsi. Mida rohkem lõunasse, seda vähem päike meile halastab. Teine teiselpool teed jäätiseid limpsides, nägin Enele järgi jooksmas ühte kodutut poissi. Ene võttis kotist raha ja ulatas selle talle. Poiss lükkas raha kõrvale ja näitas näpuga jäätisele. Ene loobus oma maiusest ja poiss kugistas selle endale hetkega kurku, ise erutusele omaseid häälitsusi tehes........ No jahhh. 300m eemal uuris kõhna birma vanamees, kust riigist ka ollakse. Vastuseks saades Estonia, läks papil suu kõrvuni ja surus oma kondised käed meile pihku. Tema elunäinud silmades oli selline siirus, millele tagantjärgi mõeldes silmad vett täis valguvad. Musikaalsete kõrvadega vanaisa oli kohanud täpselt sama kohapeal kaks kuud tagasi kahte eestlast, nojahh. Loivasime hotelli ja loputasime oma higised näod hotelli repsectioni peldikus puhtaks. Tuimestasime oma meeled külma õllega ja kokkulepitud ajaks oli meil hotelli ees mopimees, kes meid ükshaaval paar kilomeetrit eemale bussi peale vedas. Buss ise oli lahtiste akendega ront, mis kolises ja logises igast otsast. Kuna reis tuleb pikk, tegin tutvust meie kõrval istuva perega. Mehe nimi oli Hjuylu, 30 aastane mees, kes oli ülikoolis õppinud keemiat. Seal tutvus ta oma 35 aastase naise Shyjeiga, kes samas ülikoolis õppis füüsikat. Hjuylu tegeles kõigega, ostis müüs ja kahetses, ühesõnaga hunt kriimsilm. Põhiline sissetulekuallikas oli Taist beetlipähkli eksportimine, kuna sealne kvaliteet on myanmaarlaste seas hinnatud. Neil on kaasas ka tütar, kes trotsib vapralt bussisõitu. Viibates näpuga tütrele, ütles minu uus sõber järgmist: “See põlvkond toob meid lõplikult vaesusest välja”. Ma siiralt loodan,et tema sõnad olid prohvetlikud. Shyjei jagab meiega kõiki maiuseid, mida pikale bussireisile kaasa oldi võetud. Näitasin Hjuylule fotokast mõnda lumist kodumaist pilti. Tema omakorda näitas mulle kõiki pilte, mis tema nutikas sisaldas. Seal oli lähikaadreid närimisseentest ja perega veedetud puhkustest. Pärlid olid pildid tema majast, mis nägi tõesti uhke välja, arvestades Myanmari ja Harju indeksi keskmist. Maja läks talle maksma 10000€ ja asub külas, kus elab 5000 inimest. Teed muutusid järjest olematuteks. Jõgesi ületades hoidsime hinge kinni. Igast sillast üle sõites, tulid bussist välja kaks reisisaatjat, kes juhendasid teosammul bussi üle silla. Sillad on 2,5 m laiad ja puidust kokkuklopsitud ja neid oli sadu.Jõudsime mägedesse, ohhjah, esiaknast välja vaadates, tekkis tunne nagu vaataks põnevusfilmi, mis on kinni kiilunud kõige põnevama koha peal. Pimedas öös olematutel teedel( erinevate laiustega liiva ja kruusa segu) mäest ülesse ja alla kihutamised (aegajalt buss külglibisemises) muudavad inimelu tühiseks. Iile täpi pani meie uus sõber, kes teatas uhkelt bussijuhile suunates: “ First journey this road” ohhjahh :) Mitmed korrad jäi bussijuht käiguvahetusega hiljaks. Tuli lasta uuesti tagurpidi mäest alla siledale ja uuesti proovida. Ohh jahh. Närvid ei pidanud enam vastu ja andsime ajule käsklused välja lülituda. Ärkasime reisisaatja karjete peale: Kawhtoung , Kawhtoung. 20 tunni asemel olime selle tripi ära teinud 14 tunniga, see on märk, et Myanmaris on läinud elu paremaks:)
Riisilao juhataja Myeikis
Pagodas juttu puhumas



8 veebruar, Dawei - Myeik


Kaktushekk Maungmaganis
LP käskis meil järgmisesse peatuspaika Myeiki jõudmiseks kasutada lennukit või laeva. Mõõda maad ei olevat võõramaalastele lubatud. Otsustasime sõita Dawei bussijaama ja kohapeal asja uurida. Kuskile väga kiiret ei olnud. Meie hotelli nimi siin rannas on Maungmagan beach resot. Siinse hotelli staff on huumor ruudus. Nuudlibuffee on juba tühjaks söödud ja kõik hotelli töötajad on peadpidi ümber ühe venna, vaatavad youtubest midagi huvitavat. Näpuga tühjale nuudlikausile osutades, raputab üks mind märganud tööline pead ja viitab käega kuivanud riisipotile ja vaatab midagi huvitavat edasi (võin mürki võtta, et tegemist ei olnud teenindusalase info ammutamisega..... ) No jah,mitte et meil riisi vastu midagi oleks ..... :) Kotid seljas,  jälle teel. Tuul on nii kõva, et puhub sõna otseses mõttes kraavi. Tee ääres kopsivad inimesed kokku tuule poolt räsitud kodusi... Kõik prügi, mis on tuule jõul võimeline õhku tõusma, on seda ka teinud. Kirjeldamatu vaatepilt, tonnideviisi prügi korraga õhus, puid ja põõsaid kaunistamas eri värvi prügi. Nagu protestiks inimeste käitumise vastu, kaunistas loodus end inimeste loodud pasaga Hiina aastavahetuseks. Õõnestamaks taksomaffiat läheme tagasi Daweisse hääletades. Tuulega võideldes jõudsime ristini, mis viib ainult Daweisse. Eilne plaan mõne noore mopikukega ( noored kutid, kes sõidavad liikluses põhjagaasiga taga sõber kitarr kaenlas.) läks vett vedama. Ei jõudnud kompromissini. Istusime tee äärde pagodajalamile maha ja asusin sobivat sõidukit takseerima, liiklus oli suhteliselt hõre. Esimene sobiv veok oli telliseid vedav triksa , minu käeviipe peale raputas ta naeratades pead. Tema otsus oli arusaadav, seisime mäejalamil ja minu juures seisma jäämine oleks tähendanud talle uut hoovõttu kilomeeter eemalt. Liiklus oli tõesti hõre ja siin riigis juba naljalt tühja autoga ringi ei sõida. Pool tundi hiljem tuli triksa, kus koorma otsas istus vanem naine. Viipasin käega ja juht vaatas mulle ehmunud näoga otsa. Sõnu raiskamata viipasin ma Dawei suunas ja ta noogutas. Ene istus juhi kõrvale, mina viskasin kotid koormasse ja hüppasin tädi kõrvale. Et ära arvata, mis on koorma sisuks, ei pidanud olema ennustaja Edgar, kartulikottidest tulev kalalebra viitas kuivatatud kalale. Koormas istunud vanaproua tegi ninaga grimasse ja naeratas, nagu oleks häbenenud koormast tulevat aroomi, mis paneb neelud käima igal õllesõbral. Naeratasin lahkelt vastu, proovides näole manada tänulikkuse küüdi eest. Ülevalt koorma otsast paistis nii, et Ene istuks õhus:) Ei soovinud lahketele inimestele, oma soovidega peale käia ja valisime oma lõpppeatuseks koorma mahalaadimiseks mõeldud koha. Tundus mingi kohalik kaubavahetusbaas olema, nagu kurgid sulle, kalad mulle :)
Ene oli näinud lähedal ühte ööbimiskohta. Mõtlesime hinda küsida.  Küsimusele “How much one night?” saime vastuseks 2000 kyatti(1.5€)  per room. Me ei suutnud seda uskuda.  Erinevaid akrobaatilisi võtteid kasutades jäi summa ikka samaks. Sportlik huvi ruumi näha, sai minust võitu, läksime trepist ülesse. Vana tegi kuuriukse tabast lahti: lai voodi checked, aken checked, peldik checked, sisekujundus Harku vaistevangla checked. Võtsin vanalt umbkeelse visiitkaardi ja sõitsime triksaga bussikasse infot hankima. Kui sa võtad triksa, siis selle juht muutub automaatselt sinu seaduslikuks esindajaks. Viib sind õige bussi juurde jne. ja seda täiendavat tasu saamata. See on olnud siiani nii organiseeritud, kahtlustan , et see on valitsuse surutud lisakohustus:) Hea uudis on see, et välismaalased saavad seda vahemaad tänaseks sõita bussiga, halb on see, et täna väljub veel kilukarbimikrokas ja tagareas on kaks viimast kohta. Oskus piinarikastes olukordades aju välja lülitada on võtmas proffesionaalseid mõõtmeid, teeme selle sõidu Myeiki täna ära. Passidest tehti 5 koopiat, need jäävad kontrollpunktidesse meie liikumisteekonda kinnitama :) Mulle meeldib myanmaarlaste eneseiroonia, kuigi linnadevahelised teed on olematud, on kõik bussijaamad nimege highway busstation :) Mikrokas oli tavapärasest suurem ja meile määratud tagumised kohad olid kohalikud hõivanud, oli see siis külalislahkus või juhuste kokkulangevus aga saime kohad, mis võimaldasid aegajalt jalgade asendit muuta. Kümnetunnisel bussisõidul tehakse u 2 pissipeatust väliköökides.  Autojuhid saavad  selle eest rikkaliku eine, et kliendid treppi tuuakse. Vahepeal olime peale võtnud ema koos väikese poisiga. Poisile tehti iste minu kõrvale õllekasti otsa. Veidi aja pärast magas poiss norinal, jalad minu ja pea ema süles.

Bussisaatjaga oli eelnevalt kokkulepitud, et viskab meid välja temale peelepärase, kuid meie jaoks odava hosteli ees. Enne keskööd olime kohal. Kuigi tuba haises nagu kurat, sai uni pasahasisust võitu. Käisime 25000 kyatti (18€) välja ja tuttu. Uni oli magus, va paar öist silmakuivatamispausi ( virtsahais).
Kuivatatud voblad
Prügitorm

7 veebruar, Maugmagan

Kõik teed viivad liiva

Hommik oli väga tuuline, liiva tuskas. Hommikusöögiks oli peno ja muna asemel makaronibuffee. Kaks erinevat sorti nuudlirooga, ikkagi Aasia ärimeeste hotell :) Eile olime uurinud mopirendi võimaluste kohta. Helistasin agendile, kelle päevarent oli 9000 kyatti (6€) ja mopp oli ukse ees. Tuul muudkui tõusis. Rendimees andis mingi joonistatud kaardi ka, mis aga tuulega mu püksitaskust ise uusi maid avastama lendas. Jälle Maps Me :) abiks. Valisime sihiks 25 km kaugusel oleva piltilusa ranna, nimeks Nabule. Tee sinna randa oli olematu, pigem mingi liivaväli. Mopp ujub pidevalt, esiratas pehmes liivas. Meile on see praegu lõbu aga tunnen kaasa kohalikele, kes seda rada on sunnitud liikuma iga jumala päev. Rand ise vägev, 15 km pikk ja ei ühtegi inimest. Kasutasime juhust ja näitasime päikesele oma valgemat poolt :). Päike paitamas meie nahka, tuul koostöös liivaga masseerides meie kehasid, viis jälle mõttele, et hommikul tasus ärgata:) Pika ranna lõpus oli uhke pagoda nagu nad ikka. Selle lisaväärtuseks oli vägev vaade piki rannikut. Pagoda lähistel oli paar kohvikut. Kondentspiimaga teed paludes ,raiskasin energia, mida ei silu isegi kahe kausi riisiga. Loobusime ja osutasime näpuga 3in1 teepakikestele. Kohe oli asi selge :) Kohvikus oli ka naabruses suvilat omav mees, ise elas vend Yangonis ja suvila oli siia teinud. Mees rääkis, et Yangonist siia randa sõidab autoga 2 päeva. No vat siis. Kohvikus elas ka papagoi, kes just väga sõnaosav ei olnud. Ütlesin talle papagoi häälega ming laba (tere), kohvikuomanik naeratas ja raputas pead.

Rehkendasime, et jõuame ära käia enne päikeseloojangut Daweis. Linnas sõime mingis moslemikohas. Näitasime näpuga suhu ja lauda toodi maitsvad nuudlid kanaga. Nüüd jäi veel üle rumm leida ja päev oleks oma eesmärgi ära täitnud. Lükkasin oma rummiotsimissensorid max levelile ja astusime sisse sensorite poolt viidatud poodi. Voilaa - lõpuks leidsin rummi, mida olin otsinud reisi algusest alates aga siiani polnud kuskilt leidnud. Siin ta oli, omas uhkes hiilguses, 12 aastat laagerdunud Mandalay rumm.  Oli küll kallis 3000 kyatti( 2€) aga tasus proovimist. Kõik vajalik linnas toimetatud, alustasime sõitu koduranda. Viisin mopi agendile tagasi. Alguses ei tundnud kohta ära, tuul oli vahepeal ära viinud pool tema majast. Noor kutt haistab raha lõhna, on paigaldanud igale poole oma reklaamid ja jääb kindlasti ellu. Kutt viskas mind mopiga hotelli ära. Päikeseloojang ootas meid ära. Joogid segatud, randa seda igivana etendust nautima. Öösel läks tuul päris karmiks, olin kindel, et hommikuks on meie katus ära lennanud. Kogu öö oli tunne nagu keegi peksaks lumelabitatega vastu plekkkatust.
Nabule rand
Päikeseloojang ootas meid ära

6 veebruar, Dawei - Maugmagan


Pissipotist õlut joomas

Bussis otsustasime, et linna peatuma ei jää ja liigume Daweist 20 km kaugusel olevasse Maungmagani randa. Dawei bussijaama jõudsime hommikul kell pool viis. Tavapäraselt asus bussijaam linnast 10 km kaugusel. Triksamaffialt ebareaalseid hindu kuuldes nii linna kui ka randa. Tõmbasime kotid selga ja hakkasime liikuma. Olime vahepeal Maps Me-ga ära leppinud ja ta juhatas meile õige suuna kätte. Ükski mopimees sulle järgi sõitma ei hakka ja soodsamaid hindu loopima. Kodust kaasavõetud sõrmuslambid  sõrmes liikusime mööda pilkast pimedust. Myanmaarlastel on tööjaotus paigas, pool riiki tõuseb hommikul kell 5 ülesse ja hakkab teisele poolele riigile pirukaid küpsetama. Täna oli mingi eriline hommik, hommikuste õlikuumutajatega mestis olid avatud ka ilusalongid, kus kohalikud kaunitarid uhkeis riideis soenguid sättisid. Koolilõputorbikuid silmates saime aru,  milles asi. Öösel ikka koerad klähvivad, tänane varahommik ei olnud erand. Tihedat koerte haukumist kuuldes seljataha vaadates saime aru, et nüüd läheb jamaks, kümnepealine koertekari sööstis meie poole kindla plaaniga meil kintsud lõhki tömmata. Haarasin seljast koti ja hakkasin sellega röökides ümber enda ringe tegema. Selle manöövriga näitasin koertele, et olen tõsiseltvöetav vastane ja nad taandusid. 10 km kogu oma varandusega läbi öise Dawei jalutanud, olime lõpuks linnas. Kuna  buss pidi minema Maugmagani kell 7, tegime kohalikus väliköögis kenad teed ja maitsvad pirukad. Vaatasime koos kohalikega hommikutelevisiooni ja matsutasime pirukaid. Vedasime ennast LP juhatatud bussi väljumiskohta. Asi tundus kohe kahtlane, et viidatud kohalt mingit bussi ei välju. Kohalik turg oli seal lähedal, läksime asja uurima. Nagu ikka, keegi ei tea kedagi ja keegi ei tea kuidagi. Lõpuks on 10 inimest ümber meie, üks näitab käega ühele poole, teine teisele ja kõik lõugavad midagi omas keele. Naeratame viisakalt  ja lahkume pealesurutud kes-aias ringmängust. Triksavennad loobivad jätkuvalt kirveid....... Viimase10 tunni bussisõidu eest käisime välja 7000 kyatti (5€) ja nemad küsivad poole tunni sõidu eest 15 000 (10€) no sense. Ja kahe linnavahel EI KÄIGI kohalikku transporti. Maps Me näitas meie otsa kätte ja panime ajama. 5 km pärast ajas üks kastikas meie kõrvale, ja ütles, et viib meid bensuraha (5000 kyatti (4€) eest ära. Oli ka viimane aeg unetu öö ja 15 km kottidega käimist oli kenasti mätsuks teinud. Ene hüppas juhi kõrvale ja mina hüppasin kasti. Sealt mulle lehvitavate inimeste tagant tõusvat päikest vaadates, tundsin, et elan :) 30 km sinka-vonka üle mägede ja ookean paistis. Siin oli meil võetud 2 ööd, rohkem polnud võimalik, full booked. Hiina aastavahetuse mõjud. See rand on Aasia ärimeeste ja kohalike noorte hulgas popp koht, eriti nädalavahetustel ja riiklikel pühadel. Tuba oli tipp topp, oma hinda (30000 Kyatti) väärt. Mõned tunnid väljateenitud puhkust ja rannaga tutvuma. Toidukohtade hinnad olid siin juba teisest puust. nojahh ranna värk ikka . Kastsime oma valged tagumikud ookeani, seda siis esimest korda kogu reisi jooksul. oli ikka mõnus küll. Sõime grillitud kala ja jõime õlut, mida serveeriti pissipotis (omanikul polnud nähtavasti alkolitsentsi ja kallas salaja välja, noh et pudelit laual näha poleks). Kala  maksis 4000 kyatti(3€) ja õlu 2000 kyatti(1.3€). Läksime külla esmatarbekaupasid soetama, rummi jne. Küla kaks poodi ilma rummi leidmata läbi käidud, oli selge, et siin külas me väga pikalt ei peatu :) Vahepeal oli pimedaks läinud, jalad andsid tunda - läksime tuppa puhkama. Maiustasime kodust kaasa võetut: Liivimaa palsamit ja suitsuvorsti.Tuli uni, ei häirinud isegi Aasia ärimeeste karaokesooritused, mis voluuminupp põhjas ette kanti. Suikusime tuttu mõttelt - loodame, et nad äri nii sitasi ei tee kui laulavad........ Öösel ärkasime hullu kolina peale, plekitahvlite kolin katusel andis märku tõusvast tuulest.
Sabata kroku Maugmaganis
Turu vürtsid

5 veebruar, Malawmine - Dawei


Postkaarte saatmas

Eile pärides hotellist transpordivõimaluste kohta oma järgmisesse sihtkohta, saime palju amme ja pmme, palju yessisi ja palju noosid ehk ei saanud teada mitte sittagi. Hotelli põhitädi oli juba töölt jalga lasknud ja LP rääkis ka vasukäivat juttu. Igaks juhuks tegime tänaseks päevaks mitu stsenaariumit. Kuna oli vähe kallim hotell, olid hommikusöögile pandud panused suured. Brakefastroomi ukse lahti teinud,  pahvatas sealt vastu üleõlideepfriedrice pilv, mis aknast väljudes tekitas osoonikihti augu. Myanmaril on selle õliga väga lähedane suhe. Selle suhete sasipuntra proovin ma reisi lõpuks lahti harutada. Õlist tilkuvad lõdimunad kõhus, läksime hotellinaiselt väärtuslikku infot pumpama. Info sobis meie plaaniga A, ööbuss Daweisse väljub 7 pm ja sõidab 10 tundi. Noogutasime hotellitädile sünkroonis ja ümisesime mhm, samal ajal tõmbus meie tuharalihaste suu nutuvõtule. Mõtlesime, et valmistame ennast järgmiseks katsumiseks valmis ja tegime hotellitoas seljahaigete täisprogrammi ( erinevad venitused+5 tiibetlast jne.). Kotid jälle kokku (on märgata juba vilumust) ja alla konkusse hoiule. Hotellist saadud linnakaart seelikuvahel, sukeldusime linnadzunglisse. Plaanisime saata mõned postkaardid. Kaardil kuvatud postkontorit ei ole väliselt võimalik teistest majadest eristada. Kõik info on igal pool ja AINULT kohalikus keeles. Olles juba eelnevalt omanud kogemuse sadada sisse valesse kohta ja teha head nägu, lendasime hoovi sisse. Seekord läks õnneks, meie ees oli tõesti postkontor. Viisakaks jäädes võin öelda, et pakiautomaatideni on siin veel pikk tee. Postkaartide kohta küsides, kaevus tädi mingisse sahtlisse ja õngitses sealt mõned Yangoni öövaatega postkaardid. Ise neid tolmust puhtaks puhudes, ulatus käsi meieni. Kaardid täidetud, oli aeg marke kleepima hakata. Nähes, et Ene hakkas marki lakkuma, ulatas postitädi läbi luugi liimipoti ja imiteeris näpuga liimi võtmist. Lakutav liim pole veel seda riiki vallutada suutnud:) Ene pistis näpu liimipotti. Tehes seal näpuga seksikaid liigutusi, kookis ta anumast vajaliku koguse liimi. Kui postitädi oleks andnud meile postkaardi täitmiseks sule ja tindipoti, poleks mu näos liikunud ükski närv. No jah, täna tasus ärgata. Tuiasime niisama linnas ringi, võtsime treppe, mille koduks olid sajad astmed. Palavus tahab jälle tappa. Astusime sisse ühte välikööki, et teha tassike teed. Istusime lauda palusin viisakalt: two tea please. Köögitädi noogutas kinnituseks. Kolin läks köögis  lahti veidi aja pärast visati mulle ette riisimoll juba tuttava mitmepotikarriga. Viisaka inimesena sõin kõik ära. Ene praegu teravaga ei jama:) Toit oli väga maitsev ja kõht sai väga täis. Maksime köögitädile toidu eest küsitud 1 euro ( ohh) ja lahkusime vahetades viisakusi kohalikus keeles. Teed me seekord ei saanud :) Lonkisime natuke edasi ja see tee asi ei tahtnud meelest minna. Lendasime järgmisesse õuekööki. Seal ma võtsin kohe juhtimise üle. Haarasin plekist kondentspiimapurgi ja teise käe suunasin teepotile. Väliköögimees naeratas ja ütles two minits. Tasus oodata, vana tegi meile sellise tee, et..... no ma arvan, et see oli kõikide Rummu vangla kangete teede vanaisa :) Timmides teed ja lapates kohalikest ajalehtedest pilte, aeg lendas. Seadsime sammud edasi ja jõudsime kohalikule turule. See oli nagu hulgika ja turu ristsugutis, meeletud kaubavood. Turule tuli kogu küla ühe autoga, tagasi sõideti liikuva kapsahunnikuga :)  No siin on umbes sama teema nagu sommid käivad meilt alkot toomas- üks vend toob ära kogu püstaku tellimuse. Siin alko asemel toit ja ehitusmaterjal. Ostsime turult arbuusi ja palusime selle lahti lõigata. Arbuusitädi noaliigutusi jälgides saime kohe aru, et see ei ole tal esimene. Nuga saanud arbuus läbi kilekoti tilkumas otsisime kohta, kus lõpetada rohetriibu viimased piinad. Sammusime lähedal olevasse välikasse, tellisime teed ja tühja taldriku. Kukkusime arbuusi sisse vintsutama, rahvas ümberringi silmadega kaasa elamas. Olime ennast üle hinnanud ja jätsime pool arbuusi tee eest jootrahaks. 12 kilomeetrit käimist kuumas oli teinud kenasti mätsuks. Läksime hotelli lobisse ennast jahutama. Ja oligi aeg edasi liikuda, kotid selga, mopi tahaistmele ja bussikasse. Buss oli servani täis. Meie taha istusid veel kaks valget seikluseotsijat. Noogutades üle õla vaadates küsisin neilt: “This is turistzone?”, mille peale käis naerupahvakas. Loksusime järgmise sihtkoha poole, milleks oli Dawei. Pikkadel bussisõitudel käib pidev oksendamine, körvaklapid on asendamatud kaaslased...... aga noh inimene harjub kõigega.
Teebaaris lehte sirvimas

4 veebruar, Hpa an - Malawmine




Laudpõrandaga buss
Kuna pidevalt on käinud üks pidev andmine, mõtlesime täna võtta veidi rahulikumalt. Seda võimaldas ka järgmise sihtkoha Malawmine lähedus ja rohked transpordivõimalused. Kaua magamisest ei tulnud midagi välja, iga hommikune varajane ärkamine on tekitanud režiimi. Mis siis ikka, mäevaatega moosisai sisse, kotid kokku ja jälle teele. Teel bussijaama ostsime eile järgi proovitud küüslaugupähkleid, mida on hea õlle kõrvale nosida. Kõikide siiani külastatud linnadel on olnud bussijaamad linnast väljas. See oleks nagu mingi kartellikokkulepe triksavendade ja bussifirmade vahel. Hpa an oli seekord erand.
Viis mintsa kottidega sika-saka tänavaidpidi ja bussikas juba paistis. Buss ise oli aus, iga transpordimuuseumi unistus. Bussi põrandaks olid lauast plangud, mis olid pekstud sajaste naeltega kuidagi bussi karkassi. Esimest käiku tõmbas bussijuht sisse koos reisisaatjaga ( sell, kes müüb bussis pileteid ja karjub peatustes kuhu teel ollakse. Numbreid bussidel pole ja loodan, et ei tulegi. Muidu ootaks Birma bussikoperatiive suur koondamislaine.) Tagareas istusid kuuel kohal seitse kohaliku klemmi, kõigil suitsud risti hambus. Õnneks puudusid bussil aknad. Igal asjal on põhjus ja isegi seitsmekesi kuuel istmel olemises, kuigi bussis on veel vabu kohti. Minimaalse vedrustusega bussis muutub kehadevaheline liikumine minimaalseks, kui kehad on ilusasti üksteise vastas, MOTT. :) Peale poolt tundi sõitu, märkasime, et bussis on ka kineskoobiga telekas mis oli jõhkraid võtteid kasutades kinnitatud bussi seinale. Millal see viimati pildi ette võttis, ei julge ennustama hakata.
Bussi astudes oli juba selge, et ühe jutiga me küll seda vahemaad ära ei sõida. Esimene peatus ei lasknud ennast kaua oodata. Ainuke näiduk, mis bussi armatuuris töötas andis märku, et õlisurve on läinud. Bussijuht keeras tee äärde, andis vilunud liigutusega reisisaatjale 17 numbriga tähistatud lehtvõtme ja uue ventiili ( vist selle mootori tüüpviga :) ning see sukeldus mootorisse. Peeglist üksteisele vilunult käemärke näidates ja pidevalt gaasiga mängides, taastati bussi liikumisvõime. Eelnevalt kirjeldatud protsessi viidi läbi veel mitmed korrad, enne kui Malawminesse jõudsime. Ah jaa bussipilet 1000 kyatti(0.66€)per kärss. Malawmine bussikast ööbimiskohta näitas Maps Me 2,5 km ja otsustasime selle trenni mõttes jala ära visata. Maps Me on muidu tore vidin aga vahest paneb ikka niimoodi villast, et......... Ja nii seekordki. Suunas meid kellegi hoovi, tatsasime ausa näoga ühe venna hoovi sisse ja tema küsimusele, kuhu me siit minna soovime, vastasime to city. Lahkelt naeratades, ja käega meile keerulist marsuuti joonistades otsustasime võtta mopitakso. Mopitaksovennad on su mõtetelugejad, pole jõudnud veel ringigi vaadata ja juba oli kaks pilli ees. Sihtkohta kuuldes vastuseks 1000 kyatti(0,66€) per person saades, hüppasime oma suutre kottidega mopi tagaistmele ja alustasime sõitu hotelli. Vennad lihtsalt kulgesid läbi kaootilise liikluse. Hotelli jõudes tänasime oma sohvreid proffesionaalse koostöö eest ja ulatasime neile soovitud tasu. Hotelliks oli Malawmines “Sandalwood”, selle bookisin läbi FB. Kuigi hind oli meie eelarvest veidi väljas, 35000 kyati(25€) per night, oli tuba seda väärt. Kotid tuppa ja linnaga tutvuma. Võtsime ette LP pakutud jalutuskäigu, mis sisaldas vaatamisväärsusi koloniaalajast ja imeilusat vaadet linnale linna kõrgeimast templist. Linnas tähistatakse mingi tähtsa munga sünnipäeva ja möll on korralik. Täna tasus jälle ärgata, jõel sõitis reivipaat, millest tulevad detsibellid teevad kadedaks iga rockkontserdi korraldaja. Reivipaat pani ees ja tavalised paadid järgi. Kõikides paatides käis selline tants, et anna olla. No jah, kui munga sünna siis munga sünna. Sõime ka mingit vilja, mille nime jätan siinkohal hääldamata. Selline kõva suure sarapuupähkli näojoontega vili. Peale vilja  minutilist kinzalliga töötlemist, tulid sealt seest välja vutimuna suurused tükid, mis pakiti meile kilekotti. Et mitte ennast lolliks teha, jalutasime enne vilja proovimist müügikohast eemale. Viskasin ühe tüki tundmatut vilja suhu ja seal käis plaks - suu oli magusamaitselist mahla täis. Saaagu seelle vilja nimeks mahlapauk aamen :). Päike keevitas teravalt, ei aita isegi varjus käimine. Hotellitoas külmad “ Myanmarid” ja Hpa anist kaasaostetud käsitööpähklid :) jahutasid mõnusalt maha. Pidevalt käib üks sujuv reisiplaanide tegemine. Tänaseks võin julgelt öelda, et oleme täiskohaga seljakotireisijad ja oleme selle üle uhked. Õhtust sõime kohalikus jõeäärses hängikas, kuhu tullakse peale tööpäeva õlleklaasi taha lõõgastuma. Kered olid suht heledad, tegime mitu ühe eurost praadi.
Kered täis, tuttu ära*, päevaseid sündmusi praadides.
Koloniaalarhitektuur Malawmines

Mopitaksomehed, kes loevad mõtteid

3 veebruar, Hpa an

Hommikusöögi vaade

Hommikul ärkasime kella peale ülesse ja läksime hommikust sööma. Hommikusööki pakuti hotelli katuseterassil, kust avanes imeilus vaade mäele, mida olime eile vallutanud. Hommikusöögiks pakuti juba tuttavat peno, ainult muna asemel oli moos. Kõik hotellielanikud sõid moosisaia ja vaatasid muigel nägudega kaugusesse. Kobisime alla, kell näitas tripi algusaega. Oleme siin omakeskis arutanud, et kui näeme või teeme päeva jooksul vähemalt ühe asja, mida enne näinud või teinud ei ole, siis on tasunud hommikul ärgata :) ja siiani on tasunud. Hostelitädi oli endalegi üllatuseks head müügitööd teinud ja tripi üle müünud. Hommikul taheti kaheksa täissuuruses turisti ära mahutada kohalikele mõeldud istmetele. Lõpuks löödi käega ja omaniku väimeespoeg kleepis turismilitsentsid oma triksa esiklaasile. Meid kupatati koos kahe korealasega sisse ja selleks korraks oli asi lahenenud. Koopaid , mida külastasime, oli kokku kuus. Kõikides koobastes on ka templid. Enim jäi meelde saatana koobas, oli umbes kilomeeter pikk ja Buda kujusid täis. Tagasi plätude juurde sai paadiga 1500 kyatti(1€) per kärss, võis ka jala tagasi minna, keegi siin midagi peale ei suru. Kõik koopad on pühad alad ja tuli läbida paljajalu. Koobastevahelise triksasõidu ajal saime tuttavaks oma tripikaaslastega Koreast. Shumin ja Lee olid üliõpilased ja olid Birmasse tulnud  Kambodžast. Andes vastuse küsimusele, kust meie pärit oleme, ütles Lee, et ta oli pool aastat tagasi külastanud Tallinna :) No vot siis. Olime kogu tripi teinud kiiremini, kui peaks ja tegime viimases koopas aega parajaks. Sain triksamehega jutule. Selgus, et tegemist oli konkreetse vennaga, vähemalt tulevikuplaanid olid tal paigas: ”If my wife mom and dad dead, im boss” :)  Küsisin temalt natuke kohalike inimeste sissetulekute kohta ka. Ehitusmehe päevapalk on 4  - 7 usd päev vastavalt oskustele. Ise ta teenib hotelli omaniku parema käena 600usd kuus, hotelli juhataja palk on 300 usd.  No vot siis. Peale viimase koopa külastamist, viidi meid koopasuu ette, kust päikese loojudes lendas välja nahkhiiri ühtlase musta joana. Nende arvu ei julge isegi pakkuma hakata. Nii, kui esimesed vampiirid koopasuust välja lendasid olid platsis ka kotkad. Kotkad lendasid laisalt läbi musta parve ja parkisid endal persed täis. Etendus läbi, sõitsime tagasi hotelli. Ah ja uus väljend ka - fotostop. Kui teele jäi mingi ilus koht ja tehti pilti, siis nii seda peatust kutsuti :) Linnas käis hull möll - tuled plinkisid, igal pool pakkusid väliköögid maitsvaid toite. Asja uurides saime teada, et tegemist oli budistliku kalendri tähtpäevaga. Tegime Barbikas ühed supid, võtsime take away mõned pannkoogid kookosega ja paar punni õlut ning läksime tuppa puhkama ära. Suurtel õlledel (0.66l) on siin kindlasti augud põhjas, nii ruttu saavad otsa :). Päev on olnud meeleolukas, kuid ka väsitav. Nii, et paras aeg tuttu* ära minna.
Fotostop
Plätude juurde tagasi sai paadiga

2 veebruar, Kimpun - Hpa an


Kuuris plaane tegemas

Eilne öö oli meeletu, soomepapist seinad lasid läbi kõik hääled, mis elus inimene teha suudab. Keegi oksendas, keegi nikkus, keegi sittus, norskamisest ei räägigi ja nõnda terve öö. Mingil ajal taipasin võtta klapid - ühe nööbi torkasin Enele kõrva ja teise endale, teised kõrvad keerasime patja. Klappidest hakkas tulema Tanel Padar feat dj oksepeerukepihääl. Kahe okseseeria vahel oli silm korraks kinni vajunud ja äratus plärises. Hommikusöögi kohta küsides näitas kuuriboss mulle punaseid igemeid (beetlikahjustus) ja jörises noooo. Nescafe nahavahel, tatsasime kohalikku bussijaama ja istusime bussi, mis viis meid oma järgmisesse sihtkohta Hpa-ani. 5 tundi bussisõitu ja juba kohal. Ööbimiskohta otsides, tekkis samasuguste seikluseotsijate vahel nagu meie tõsine olelusvõitlus majutuse pärast. Kui LP-s mainitud ööbimiskohtadest tuli vastuseks full booked, läks sarnaseks jooksmiseks nagu hullude päevade soodusmüükidel. Meie jäime viisakaks, mida ei saa öelda saksa seiklejatest vanapaari kohta, kes meist karkudega mööda jooksid. Saime ulu alla, Golden Skysse, kus tuli kahe öö eest välja käia 50000kyati(33€), eelarvest küll väljas aga teha pole midagi :) Pesu pestud ja tussud puhtad läheme 3.30 pm "hommikust sööma". Kere oli nii hele, et tõmbasin topeltriisiga curry nahavahele nii, et tolmas. Ene piirdus nuudlitega. Söögitädi tõi veel proovimiseks lauda tundmatuid firmaroogi, mis teeks au igale tipprestoranile. Tuiasime linnas, vaatasime kuidas siin tehti oma igapäevaseid toimetusi , kes valas paljajalu betooni, kes müüs arbuusi. Enne, kui päev otsa sai, sõitsime paadiga üle jõe ja ronisime mäkke päikeseloojangut vaatama. Kotti viskasime kaks külma õlut ja paki pähkleid. Tipus oli teisigi sarnaste plaanidega inimesi. Teel paadisadamasse nägime protsessi, millele loogilist seletust anda ei osanud, suurte võrkkottide seest kallati maapähklid maha ja  tõsteti labidatega jälle samasugustesse kotidesse tagasi - ah las ta olla, mõtlemine teeb ainult haiget. Loojangu ilu on eatu, pigem muutub ilusamaks. Päike kukkus mäe taha ja loojanguseltskond tormas paadile, mis viis üle jõe tagasi linna. Meie jäime veel mäele uimerdama ja tutvusime kohalike põllumajandussaadustega. Paadisadamasse jõudes valitses tühjus, olime maha jäänud. Vahepeal oli kottpimedaks läinud ja seisime jõekaldal nagu neegrid öös. Paate ei kusagil. Lõpuks tuli üks paat, mille sisuks oli perekond koos  kompsudega. Paadivend ütles, et viskab meid ära. Oli ka viimane aeg sest moskiitoparved maiustasid importdelikatessiga. Hpa an on kena vaikne linnake, tegime plaanid nii, et jääme siia veel üheks ööks. Teatasime sellest ka hostelitädile ja võtsime temalt ka tripi koobastesse. Nende puudumise üle siin kurta ei saa. Ja nüüd tuttu,* homme tuleb koopartipipäev.
Mehed paljajalu betooni valamas
Vaade päikeseloojangu mäelt

1 veebruar, Yangon - Kimpun


Golden rock

Täna kompasime inimvõimete piire, 15 tundi järjest bussiga oli meie uus isiklik rekord. Nagu rekordeid tehes ikka, jätab see kehale teatud jälje. Kõhud lahti ja pidev lainetus silme ees ei taha lõppeda. Oleme jõudnud Golden Rocki baaslinna Kinpuni, mis on juba turistidega harjunud. Selle linna eesmärk oli meil külastada Golden Rocki, mille pilt on kodus igal endast lugupidaval müanmaarlasel. Kuuri (papist seintega eraldatud magamisboksid) vaatasime LP- st. Kuurivennalt infot pumbates saime teada kuidas kivini saab, sundlõunasöök( kuuriboss viis meid omale meelepärase toidukoha juurde) keres, läksime juhendatud teed kohaliku bussijaamani. Seal peksti meid veoauto kasti, olime nagu kilud pütis. Kui kast oli tihedalt inimesi täis ( ca 50 tk) hakkas sõit mäkke. Autojuht lasi põhjagaasiga mäkke. Oli tegemist, et kastist välja ei lennanud. 45 minuti jooksul jõudsin  13 korda mõelda, et nüüd saame kindlasti surma :)  Kohustuslikud turistimaksud ära tasunud, seekord ainult 6000 kyatti(4€) per moll, jõudsime kuldse kivi jalamile. Käib pidev ja süstemaatiline annetuste kogumine, iga kahekümne meetri taga asub donation counter. Ei tahaks küll nii öelda ja väita aga pidevalt jääb tunne, et lihtsal tööinimesel võetakse see viimanegi pisku usu ettekäändel ära. Siin lõunas on päike teise iseloomuga, 15 h bussi+ 45 minutit ameerika mägesid ilma julgestuseta + 43 c päikest annab elule uue tähenduse :) Jõudsime kivini, uhke oli küll, naistel on viie meetrine keeluala ümber kivi. Püha kivi ja kuupuhastus ei ole siin sünonüümid :) Ise puudutasin kivi ära, äkki on abiks :) See pidev templites käimine on mu ateistliku mõtteviisi õõnestama hakanud aga siiani olen vastu pidanud :)  Tagasiteel oli mingi koht, kus müüdi ahvi ajust ja jalgadest keedetud dinktuuri, mis aitab iga haiguse korral, ohhh. Mäest kastikaga allasõit oli ka meeleolukas, järsemates kurvides imiteerisid kõik kastis olijad, valjuhäälselt kaljudest allakukkumist:) Jõudsime kuuri tagasi, keha on loksumisest kutu. Kes magas mõned tunnid, kes ei maganud. Kell oli igatahes 7.30 pm

Ajasime kargud alla ja käisime suppi söömas, ikka seal kus kohalikud. Kered olid heledad ja tegime topeltsupid. Neli eriti maitsvat suppi läks meile maksma 1.8 €, ohhjahh. Kered punnis, tulime kuuri tagasi ja ostsime kuurivennalt homseks piletid Hpa- ani. Kuuribossul oli vahepeal “maja” rahvast täis vedanud - kohalik filmitiim oli öömajale jäänud. Tundub mingi odava eelarvega film olevat :). Meie vastas elavad kaks võitlejanäitlejat ja kõrval režissöör  :) Homme proovin rääkida, äkki saab ka mõne kõrvalosa :), kaua sa ikka ehitad, teen enne läbirääkimisi mõned kätekad, äkki töötab:) Nüüd tuttu*, üks reisi raskemaid päevi on seljataga.
Veoka kastis nagu kilud pütis
Suppi söömas

31 jaanuar, Bagan - Yangon


Elekter on nõrkadele

Buss Yangoni läks alles õhtul ja päev tuli kuidagi ära sisustada. Hommikusöök keres, mõtlesime pakkida asjad ja teha check-out. Kotid tuli pakkida taskulambi valges sest linn lükkab päevaks elektri välja ja akent meie toal ei ole, aken ei mahu eelarvesse :) Klaarisime guesthousevennaga ära ja võtsime talt e-bike ehk elektrimopi. Max kiirus 50 km\h ja ühe laadimisega läbib ca 45 km. Tsillisime templite vahel ringi ja leidsime ühe sellise kuhu sai otsa ka ronida. Vaate nimi oli jälle ”Tempel mällu igaveseks”. New Baganis läks kere heladaks ja mõtlesime teeme ühed nuudlisupid. Istusime õuekööki maha ja palusime tädilt supid. Tädi noogutas ja kukkus pottidega kolistama. Lauda toodi riisi ja juba tuttavat mitmepotikarrit. Sõime riisist ilusti kõhud täis, suppi seekord ei saanud :) Lähedal asuv järv, kus elasid nuumsägad. Neid söödeti saiaga, mida sai soetada saiamüügitädidelt. Sõitsime paadisadamasse, seal lendas meile selga suveniiritädi. Kuigi enda arvates oleme juba eitamise profid, oli see kõikide reiside jooksul teine kord, kui meil jalad alt ära tõmmati. Kohaliku päikesekaitsemandi määris tädi näkku mulle sekundiga ja sokutas mulle taskusse ,,tasuta,, kingituse. Täielik pro, neid näeb harva. Siis hakkas küsima lucky money to baby, ise näpuga kõhule näidates. Olime asjal lasknud minna liiga kaugele. Nüüd olime lõksus - 2000 kyatti ja puust lehvik vahetasid omanikku. Õhtul oli ees pikk bussisõit Yangoni, tuiasime peatänava-äärsetel ,,tänavatel,, veidi ringi. Putsi raisk..... Mingeid mälupilte ei ole kirjutades lihtsalt võimalik edasi anda, kuid ma proovin siiski - inimeste ja sigade väljaheidete kokteil, miksituna prügiga, jookseb külavahelt ühtlase joana mööda 1,5 m laiust külateed, sead ise seal rahulolevalt püherdamas. Plätudega sealt läbi jalutades, lükkas aju ennast enesekaitsereziimile. See takistas kokteilile lisandumast kolmanda komponendi, mis väljub inimesel suust kui tal on paha olla. Ja kõik see toimus 50 meetri kaugusel peateest, kus sõidavad mööda  uhked turistibussid ja sõidetakse e-bikedega. Ei pea küsima, mis aastas see riik on vaid mis sajandis. Guesthouse vend nagu luges meie mõtteid või me haisesime nii hullult, igaljuhul lubas ta meil enda toas enne bussisõitu pesemas käia. Enne bussi peale minekut tuimestasime ennast suurte õlledega ja proovisime paralleele tõmmata E-bikede ja inimese sitas püherdavate koduloomade vahel.Täna tuttu* ei läinudki, sõidame öö läbi bussis.
E-bike Baganis
Looduslik kanalisatsioon Bagani kõrvaltanavas